Tellitud mõrvad 2

Oli selge, et kelleks meid ka ei koolitata, saab õppimise aeg läbi ja meil tuleb tööle hakata.
Ühel kenal päeval toimuski meiega see, mida personalijuhid nimetavad arenguvestluseks. Meie peamine õpetaja, meie juht ja treener kutsus meid välja. Teatas, et väljaõpe on läbi ning on aeg end ühiskonna teenistusse anda. Olin üsna põnevil. Kas mind saadetakse sõtta? Kas ma hakkan kedagi kaitsma? Kas minust saab terrorist ja mõrtsukas? Ma olin kõigiks võimalusiks valmis. Kummaline, ehkki ma olin tulnud õppima turvameheks, ei tundunud see töö mulle enam tahtmisväärne.
Nägin turvamehi poodides, pankades ja asutustes. Nägin nende lodevust ja vigu. Ma poleks sobinud kassa kõrvale mune sügama või käed seljal mööda pangasaali jalutama. Kui ma oleksin seal töötanud, oleksid nii käituvad kolleegid hoidnud mind pidevas häireseisundis: kui midagi juhtub, tuleb mul kõigi eest valmis olla.
Need mõtted olid mul ammu läbi mõeldud. Nüüd seisin oma õpetaja ees ja ootasin otsust. Ma tahtsin, et mul saaks olema raske saatus.
Õpetaja andis valiku. Kas veepuhastusjaama turvameheks või palgamõrtsukaks? Pean tunnistama, et see teine valik – tapjaks saamine - mind ei üllatanud. Mu mõtteviis oli tapmisi täis. Ma olin tapjaks koolitatud. Ma oleksin une pealt osanud öelda, kuidas kriitilises olukorras käituda tuleb – kõigepealt tapa ja siis mõtle.
Veepuhastusjaama jutt üllatas mind küll. Mulle näis, et see ei ole päris puhas värk. Meile oli räägitud, kuidas veepuhastusjaama abil terve linnatäis inimesi tappa... Seal on see aine, kloor, suurtes tünnides. Kui hoidla õhku lasta, sajab aine linna peale ja tapab kõik, mis elab ja hingab. Mul on meeles õpetaja sõnad: “Saab ilusa puhta linna kui sinna liiga palju rahvast on tekkinud.”
Selle peale mõtlemine tekitas minus õudust. Üks asi on kaitsta kedagi, näiteks presidenti ja teha kahjutuks kurjategija, kes talle kallale tungib. Ka ise vaenuliku maa presidendi või muu aukandja ründamine tundub vajadusel üsna loomulik. Aga tappa ühe käeliigutusega linnatäis inimesi, nende hulgas naised, lapsed, lemmikloomad… Seda ma ei suudaks.
Kui ma selle peale mõtlesin, tundus mulle üsna tõenäoline, et kui ma võtan vastu pakkumise veepuhastusjaamas turvata, siis ühel päeval võin mina olla see, kellele antakse ülesanne jaam õhkida.
Palgamõrvar tapab elus ainult mõnikümmend inimest. Kui just sõjaseisukorda ei tule.
Järelikult tapaksin ma elukutselise tapjana vähem kui turvamehena? Asi otsustatud. Tapmist ma ei karda, aga mõttetult tappa ka ei taha.
Ma ei ole kindel, kas ma arutlesin ja otsustasin õigesti. Liiatigi kui ajas tagasi vaadates tuleb nentida, et veekatastroofe olnud ei ole. Nii et võib-olla oleks minust veejaamas tõepoolest aus turvamees saanud. Ei tea. Saatuse vastu mina sõna ei võta.
Ma tean, et palgamõrvarite süsteem hõlmas vanu liidumaid. Ma ei tea, kuidas see süsteem organiseeritud oli.
Meie jaoks käis asi niimoodi, et kui oli vaja midagi teha, siis kutsuti keegi välja, öeldi ohvri nimi, anti foto ja kirjeldus tema liikumiste ning tegemiste kohta. Öeldi, millisest kokkuleppelisest kohast leiab tapja relva ning mis päevaks see inimene surnud peab olema.
Kui tapetavat oli vaja otsida, anti aega nädal. Kui inimese asukoht ja liikumistee olid teada, siis vähem.
Kui määratud ajaga hakkama ei saa, on palgamõrvar ise surmalaps. Nii mulle öeldi. Keegi meie poistest igatahes sellepärast surema ei pidanud, et poleks oma tööga hakkama saanud. Ma rõhutan, meie ettevalmistus – nii füüsiline kui ka psühholoogiline – oli tõepoolest korralik.
Kui tapmiseks oli vaja kuhugi sõita, anti pilet ja tagasipilet. Kokkuvõttes - kõik oli üsna korralikult organiseeritud, ise eriti millelegi mõtlema ei pidanud.
Olin siis kahekümne aastane. Minu esimeseks tööks oli ühe ärimehe tapmine Leningradis. Eks ta oli kellelegi võlgu või ette jäänud, täpselt ma ei tea. Polnud minu asi. Tapja ei küsi, miks ta tapab. Tal on käsk tappa ja vajalik varustus. Rohkem pole tal vaja teada.
Sain foto, rongipiletid ja ohvri koduaadressi. Mind varustati ka infoga selle kohta, mis aegadel ta tavaliselt koju tuleb ja sealt väljub.
Leningradi rong käis toona nii, et läks öösel Tallinnast välja ja jõudis varahommikuks Leningradi. Südaöösel sai sealt jälle Tallinnasse tagasi sõita. Ma olen kuulnud, et nii käidi ka Leningradi turul või Ermitaažis maale vaatamas.
Olin selles kaunis linnas esimest korda elus, mulle oli antud ka linnakaart. Teadsin oma ohvri aadressi, aga ei teadnud, kuspool see raudteejaamast vaadates asub.
Olin erariides, teksastes ja pikas mantlis, väike kohver käes. Peale vaadates täiesti ontlik poisu. Küsisin ühelt tädikeselt teed, see juhatas. Mind ajas see natuke naerma, et ma lähen tapma ja pean selleks ühelt kenalt ja korralikult inimeselt teed küsima. Et kui mõtted oleksid läbi pea loetavad, oleks tädike minu eest karjudes ära jooksnud, aga nüüd seletas ta mulle sõbralikult, kuidas minna ja kuhu keerata.
Seal olid vahemaad hoopis teised - mulle seletas vanadaam, et veidi maad ja saab jalgsi ka minna. Tegelikult oli neli pikka trammipeatust astuda, vehkisin pika sammuga minna nagu matkasell.
Leidsin lõpuks õige koha üles ja võtsin sisse positsiooni vastasmaja katusel. Et sinna pääseb ja kuidas pääseb, oli mulle juba Tallinnas öeldud. Keegi oli enne minu kohalejõudmist pööningu ukse ja katuseluugi lahti teinud. Kes see oli, ei tea, pole minu asi. Kõik klappis korralikult. Mulle oli öeldud ka seda, kus ma katusel olla saan ja täpselt nii see oligi.
Mul oli tapetava portreefoto ja kohvriks kokku pakitud snaiperpüss. Kohver oli pisike - 25 korda 30 cm, kaalus umbes kolm kilo. Kohvrist snaiperpüssi tegemine võttis aega alla kolme minuti. Õppustel olin seda teinud lugematuid kordi.
Mu ohver astus maja uksest välja enamvähem sellel ajal, mille kohta mulle oli öeldud, et ta seda teeb. Hea eeltöö oli tehtud, mul ei olnud vaja ei mõelda ega muretseda.
Ma sihtisin ja tulistasin. Olin seda lasketrennis teinud vist küll kümneid tuhandeid kordi. Nüüd sihtisin ja tulistasin inimest. Pähe. See oli ilus ja puhas lask. Ta sai kuuli ja kukkus kohe. See käis nii kiiresti... Ma ei tea, kas ta jõudis enne surma midagi öelda. Või karjatada. Kui ta seda ka tegi, poleks seda suurlinna mürafoonil kuulda olnud.
Kui ta kukkus, kogunes tema ümber kohe rahvast. Karjuti, kutsuti miilits ja kiirabi. Minu jaoks oli töö tehtud. Snaiperpüssi kohvrikeseks vormimine võttis aega jälle kolm minutit või isegi veidi vähem. Käed ei värisenud. Kas oleksid pidanud?
Rong läks tagasi südaööl ja mul oli tagasisõiduni pea terve päev aega. Jalutasin Leningradis ringi, vaatasin linna. Ma saan aru, et see kõlab paljude jaoks ebainimlikult, aga mul ei olnud mingit halba tunnet. Olin oma ülesandega edukalt hakkama saanud ja nüüd oli mul vaba aeg. Päike paistis ja linn oli imekaunis. Üldiselt on kasulik linnast, kus kuritegu toime pandud, võimalikult kiiresti kaduda. Tookord aga tuli mul rongini aeg parajaks teha.
Mul ei olnud mingeid tundeid. Ei süümet, ei hirmu. Ma ei oska öelda, kas ma ilma selle koolitusaja ning ajupesuta oleksin võinud olla tundeline mees või pole emotsioonid mulle lihtsalt omased. Aga ega seda tööd vist väga palju mõeldes ja tundes teha ei saakski.
Sain oma esimese tellitud mõrva eest viisteist tuhat eesti krooni. Ilusti kinnises ümbrikus, mis anti mulle üle siis, kui tagasi Tallinnasse jõudsin. Kes tellis ja maksis, ei tea ma siiamaani.
Sain nädal aega puhkust. Mis ma puhkuse ja rahaga tegin? Käisin kasiinodes, jõin, tegin niisama pulli. Oma kambast olin esimene, kes oli palgamõrva sooritanud. Miks mind esimesena välja valiti, ei tea. Põhimõte on mul olnud alati see, et ei küsi, ei päri. Töö tuleb ära teha ja kõik.
Tagantjärele vaadates tean, et sain esimese mõrva eest väga väikese tasu. Mu kallimad mõrvad olid kõik veel ees.