Puhkus ninaga nuhutada

Ülehomme hommikul sõidame me laeva ja läheme Lapimaad avastama. Polaarjoon, tundra, saamid, põhjapõdrad, kelgukoerad, joigumine ja šamaanitrummid, Tankavaara kullakaevandus...
Lubasin endale, et pean reisil päevikut ja kirjutan pärast siia ümber.
Ma pole kunagi käinud nii põhjas. Nüüd lähen.
Ma olen Lessa pärast kurb. Tema jääb kodu hoidma. Ja ehkki ma tean, et Julija on suurepärane koduhoidja, tean ma ka seda, et ma igatsen end oma koera järele natuke segi. Käin võõramaakoertele pai tegemas, et Lessake veidi paihingust siin kätte saaks:).

Viimane nädal on olnud hullult töine. Lisaks sellele, et kuumus ja päike ja metsmaasikad ja aedmaasikad ja maasikapiim ja külalised.
Muld jalge all on soe, isegi ööd pole jahedad.
Parim aeg aastas. Lilled lõhnavad, ritsikad siristavad. Järvevesi on soe ja natuke vetikane.

B päästis täna naabri kassi lõugade vahelt kosklapojakese. Pistsin silmi kinni hoidva linnupoja esimese hooga kraanikaussi. Võttis eluvaimu sisse. Siis hakkasin mõtlema. Kust leida linnulapsele pesakond? Jätta ära sõites Julijale kasulapseks? Unekoti poja akvaarium? Vannituba?
Kodulähedane tiik, kus veelinnud pesitsevad, on ehk õigem. Aga kindel ma ei ole. Milles elu ja looduse puhul üldse kindel saab olla?

Lehesabalugu on valmis. Kui lõpetasin, oli tunne, et tahaks šampust. Või midagi soolast, näiteks torti.
Aga siis tulid teised tööd peale, nii et polnud aega eriti rõõmustadagi. Vähemalt ei pea poisile enam ütlema, et "Kallis, oota veidi, emme lõpetab mõrva ära."