Tellitud mõrvad

Nelli Teatajas ilmuv juulikuine lehesabalugu, mis nädalase (pluss paar päeva) hilinemisega ka siia jõuab. Raamat ilmub sügisel.

1

Loo minategelane on palgamõrvar, kes on saanud väljaõppe Eestis. Elukutseline tapja on suutnud jääda võimude poolt tabamatuks. Mõrvadeseeria algas näiliselt pisiasjadest.

/…/ Mida mul peale vanglast vabanemist teha oli? Mu karistus oli lühike, olin verinoor nii vangi minnes kui ka vabaks saades.
Muide, ma istusin peksmise eest. Aga ma ei olnud peksnud - mitte siis ja mitte seda inimest. Võtsin süü omaks, sest mulle maksti selle eest piisavalt. Srok tundus lühike ja edasise peale ma ei mõelnud. Selles, et istutakse kellegi teise eest, pole midagi, mis oleks ebatavaline. Seda on tehtud väga palju ja ma arvan, et tehakse ka edaspidi.
Igatahes - kõige mõistlikum näis olevat endale mingi amet õppida ja tööle minna. Seda ma teha tahtsingi. Turvatöö tundus mulle sobivana. Ma olin tugev poiss, tahtsin ennast tõestada ja arvasin, et kujutan veidi ette, kuidas asjad käivad. Korra ja korrakaitse vastu polnud mul samuti midagi.
Pätt ja võmm olla oma olemuselt üsna sarnased tegelased. Küllap sel jutul on tõepõhi all.
Ma läksin kuulutuse peale kohale ja osalesin konkursil. Tahtjaid oli palju ja kakskümmend said sisse, mina nende hulgas. Oli “raudsete 90ndate” algus, vangist tulnud mehel korda kaitsma pääseda polnud mingi probleem.
Ma tegin selle koolituse läbi. Sain diplomi. Ja oleksin võinud turvamehena tööd otsima hakata. Esimene pakkumine tuli aga koolituse korraldajate poolt - et kas ma oleksin huvitatud sõjaväeteenistusest. Üleajateenijana ja palga eest.
Ma olin nõus. Mitte halb pakkumine, minu arvates. Mulle meeldis sõjaväeline kord ja sõjaväeõhkkond. Tegelikult tehti see pakkumine kõigile meist ja kõik olid huvitatud.
Meid oli ikka veel kakskümmend ja pooled meist võisid sõjaväelist tööd saada. Meile tehti sportlikud katsed ja psühholoogilised testid. Füüsiliselt olime me kõik heas vormis, parimad said edasi. Testide mõte - nii meile öeldi - oli välja selgitada, kes ei karda surma. Mina enda arvates ei kartnud, ehkki psühholoog ütles, et mind tuleks välja praakida.
Olin solvunud. Tagantjärele mõeldes pean võimalikuks, et ta teadis, mis toimub. Ta üritas meid kõiki ebasobivateks tembeldada. Võib-olla selleks, et meid säästa. Võib-olla selleks, et see üritus kui niisugune ära jääks. Võib-olla. Ma ei tea seda ja ma ei usu, et ma seda kunagi ka teada saan.
See psühholoog, muide, on Eestis väga tuntud. Ta tegutseb omal alal siiamaani. Tema nime, vabandan, ei saa ma öelda. Nagu ka turvakoolitust korraldanud firma nime, meie õpetajate nimesid ja muud taolist. Nagu ka enda nime.
Veelkord, kõik oli normaalne. Ma pole seadustes väga tugev, aga millegi seadusevastase järgi kogu see värk küll ei lõhnanud.
Meile öeldi, et meid koolitatakse rahvusvahelisteks julgeolekutöötajateks. Ei kõla halvasti? Minu jaoks küll ei kõlanud. Räägiti, et selle hariduse ja kogemustepagasiga saaksime tööd mistahes riigi sõjaväes. Räägiti Prantsuse võõrleegionist - seal on head palgad ja põnev elu ja ma tean mitmeid Eesti poisse, kes sinna on läinud.
Põhiline motiiv, mis alailma kordus, oli see, et: "Tapa. Ja pärast vaata, mis edasi saab."
Jah, meid koolitati tapjateks. Sõda on ju tapmine. Sõjaväelased on ju tapjad.
Meile räägiti, et me oleme paremad kui teised. Tugevamad. Targemad. Tapmisvõimelisemad.
Arutasime mõnikord omavahel, mis meist koolituse lõppedes saada võiks. Olime tulnud selleks, et turvameesteks õppida. Kuid me olime saanud targemateks, osavamateks ja löögivalmimateks kui turvamees olema peab. Meil poleks turvaritena midagi teha olnud.
Teine variant oleks olnud saada ihukaitsjateks. Kõrge riigiametniku, näiteks presidendi ihukaitsjaks. Meile õpetati seda tööd küll. Võib-olla on huvitav teada, et lisaks füüsilisele ettevalmistusele kaasnes sellega ka kestev ajupesu. Meile sisendati, et meie elu pole midagi väärt. Väärt on see, keda kaitstakse. Alati toonitati, et sinu elu ei ole oluline. Tuleb kuul, siis hüppad. Tuleb nuga, lähed vahele. Teine on tähtis, sina mitte.
Usun seda muide siiamaani. Vist jäängi uskuma, ehkki ma olen kokku puutunud ka teistsuguste väärtushinnangutega. Siis eriti ei olnud. Lapsepõlvekodus kuulsin ka, et mina pole midagi väärt - ja sain palju peksa. Noorelt sattusin kuritegelikku kampa - ega sealgi üksikisik kuigipalju väärt pole.
Ihukaitsja karjääri juures tundus üks asi mulle kahtlane. Eestis on üks president. Meid oli kümme. Vaevalt, et me kõik presidenti kaitsma oleksime pääsenud. Pealegi tundus mõte sellest tööst veidike igavana. Me olime valmis surma trotsima ööpäev läbi ja nii kogu aeg. Ihukaitse tundus igatahes parema mõttena kui lao või poe turvamine. Ehkki samuti veidi igav - presidentidega ei juhtu kuigi tihti midagi huvitavat...
Kolmas võimalus, mille üle omavahel kildu rebisime, oli see, et meist saavad palgamõrtsukad. Siis me ei teadnud, et see ongi tõde.
Sõjaväe eriüksus, öeldi meie kohta. Eriüksus... See sõna kõlab hästi... Aga... Ametlikult polnud meid olemas. Me kandsime mundrit. Nagu kõik sõjaväelased. Ainult et musta. Me olime niisugune üksus, kes vabariigi aastapäeval üle keskväljaku ei marsi. Esimesel aastal olin sellepärast südamepõhjas solvunud - kogu aeg ju räägiti, et me õpime rohkem ja oleme tugevamad kui teised sõjaväelased ja nüüd ei lasta meid, parimaid, isegi paraadile. Teisel aastal ma juba teadsin, miks meid ametlikult olemas ei ole. Üsna imelik oleks vist, kui paraadil hõigataks välja, et nüüd tuleb professionaalsete tapjate divisjon. Surmarood.
Me olime tugevamad kui teised väeosad. Mitmekülgsemad. Ma tean, mida teeb K-Komando, politsei eriüksus - nad on kõvad mehed, aga ainult üht tüüpi operatsioonides. Ma tean eridemineerijaid. Nemad teevad samuti ühte kindlat asja. Kiirabi ja parameedikud samuti. Nad kõik on ühte asja õppinud ja teevad seda võimalikult hästi. Aga kiirabiarst ei tee pommi kahjutuks ja K-Komando mehed ei lapi haavatut kokku. See tähendab, et raskes olukorras ei saa kogu värki ühele neist usaldada. Meie väikesele väeosale oleks saanud.
Meile õpetati kõike, et me kõigeks valmis oleksime. Nagu robotid. Inimesekujulised masinad. Sellised, kes oskavad kõike ja saavad igas kriisiolukorras hakkama. Iga kriisiolukorra lahendatud. Või siis loodud...
Mäletan, ükskord vaatasin üht Ameerika märulifilmi. Samasugustest eriüksuslastest - et mitte surmaüksus öelda, eks ole - nagu meie olime. Ei tohi nutta. Ei tohi valu karta ega nõrk olla. Tuleb minna edasi. Elavalt või surnult. Sel pole vahet. Ainult nõrk ei tohi olla.
Loomulikult ma ei teadnud õppima ega ka sõjaväkke minnes, kuhu ma satun. Ma ei tea, kas oleks muidu läinud. Niimoodi ei saa inimest fakti ette seada, et nüüd hakkad tapjaks. Selleks tuleb kasvada, õigemini küll kasvatada. See on pikk protsess, mis sisaldab palju samme. Ühtegi neist ei tohi vahele jätta.
Aina sagedamini kordus õppustel see, et tapmine on õige otsus. Et kui vastase maha lased, oled õigesti toiminud. Alles siis hakkasin tasapisi taipama, et see ei ole vist päris tavaline sõjaväeteenistus. Alles siis... Ja väga aeglaselt.
Relvaõpe oli meil väga põhjalik. See, et turvatöötajal või ihukaitsjal on relv ja ametlik relvaluba, on loomulik. Politseinikel oli toona tavaliselt TT, turvajatel Makarov. Aga meile õpetati ikka väga erinevaid relvi. Tavalisest kuuepadrunilisest revolvrist tankitõrjekahurini. Palju trenni tehti pumppüssidega. Mul oli ametlik paber, et ma võin pumppüssi omada ja sellega linnas ringi käia. Sama lugu automaadiga.
Mul endal oli Makarov. Koolist, või noh, väeosast ostsin. Kummaline, eks, teised ostavad koolist raamatuid, mina ostsin relva.
Tagasiteed ei olnud. Seda raiuti meile kogu aeg pähe. Algul ei võtnud me seda väga tõsiselt. Ei teagi, mis hetkest see teadmine minu jaoks loomulikuks muutus.
Sellest räägiti juba siis, kui meid välja valiti. Küsiti, kas me oleme selleks valmis, et valitud rajal ei saa enam ümber keerata ja tagasi minna. Me kõik olime valmis. Kuhu tagasi? Elu ja sõjaväekarjäär olid ju ees.