TAGASI!!!!! (Ehk mustsada põhjapõtra)

Reis jäi lühemaks kui plaanitud. Olime kavandanud nii, et vaatame palju huvitavaid kohti ja vahepeal lebotame ja puhkame ja naudime loodust. Läks nii, et huvitavad kohad on vaadatud (plaanitust rohkemgi!), loodust on nauditud, aga lebotamiseks polnud jahe Soome ja veel jahedam Norra kuigi head kohad. Kõrvad põhjatuules laperdamas, võtsime vastu otsuse, et lebotame kodus. Soojas. Oma kalli koeraga koos.
(Lessa-igatsus on mu reiside nuhtlus. Kreekas igatsesin nagu loll. Vaatasin Parthenoni ja kujutlesin valget koera valgete sammaste vahel.)

1. Päev
Mustamäe – D-terminal – Helsingi Läänesadam – Multia – Oulu – Ii

Eile oli TL juubel ja pärast seda oli mul vaja purjuspäi emmega eksistentsiaalsetest asjadest rääkida. Uneaega oli napp kaks tundi. Nii et väga unine laevasõit.
Helsingis panin pabeririba kaardile. Sadam siin, Vantaa siin – otse! Ma orienteerun suuna järgi, nagu metskapten Kihnu Jõnn – püksirihm kaardile ja minekut.
Helsingi üks armas ja inimsõbralik linn. Ei petronas-olla-püüdvaid torne, ei selliseid maju, mis tahavad öelda, et sina, inimene, oled tähtsal ärimaastikul üks üsna tähtsusetu detailike. Palju rohelist ja hea lahke näoga inimesed.
Tuusula kohvikus ilmnes, et Visa Electroni deebetkaarti kohalikud kassamasinad ei tunnusta. Hyvinkääl selgus, et vähemalt see masin, mis raha välja annab, võtab mu jutule. Asi korras. (Ma tean, et n-ö rikkamates riikides seigeldes peaks vist mingit krediitkaarti omama, aga mulle on krediitkaardid põhimõtteliselt vastuvõtmatud. Idee ei meeldi, pidev võlguelamise reklaam ei meeldi.)
Päike hõõgus soojust ja Multia järve ääres sai tehtud ujumispaus. Maanteeääred on täis väikesi mõnusaid peatumisepaiku – lauakesed, pingid, wc, kena vaade… Muudkui puhka ja ole, soovi korral võta võileivadki välja.
Päev oli planeeritud sõidupäevana ja seda me tegimegi. Vaskikello juures sai pandud märk maha, et seda kohta tahame teine kord lähemalt uudistada. Kristofer ja Kats on lausa ületamatud. Minu lugupidamine, minu sügav lugupidamine.
Õhtuks jõudsime Oulusse, siis olime juba nii väsinud, et mõte puhkusest tundus parima mõttena. Ii lähedal metsas leidsime kena koha telkimiseks.
Lõket teha ei tahtnud, mets oli liialt kuiv. Kaasavõetud purgisupist saab lõppeks ka päris häid ja ilusaid võileibu.
Uus telk teenis suurepäraselt. Kinnisilmi ma seda kokku ei saa (vana sain!), aga see pole ka eesmärk.

2. päev
Ii – Kemi- Rovaniemi – Pajaküla - Luosto - Ivalo – Inari

“Tahan polaarjoont,” olid sõnad, millega Kats mu üles ajas. Kuna ma olen hommikuti alati väga teisel pool, mõtleb ta enamasti igal hommikul midagi sellist välja, mis mu tegelikkusesse tagasi tooks.
Suund Rovaniemisse. Polaarjoont tähistab soome keeles vahva sõna napapiiri, mille me rõõmsalt kasutusse võtsime.
Rovaniemis käisime kirikus. Altarimaalil oli õnnelik ja üles tõusnud Jeesus, selja taga see grott, kus tema keha oli lamanud ja kõrval kena tundramaastik. Vene ajal meeldis mulle vaadata, kuidas igal maal olid Lenini näojooned natuke teistsugused. Kirgiisi Lenin on kirgiiside moodi, Turkmeeni Lenin turkmeenlaste. Nüüd vaatan altarimaale. Soome omad tunduvad olevat eluterved ja positiivsed. Kiriku seinamaalidel olid põdrad ja põdraajajad.
Edasi nabapiirile. Seisin joone peal ja olin rahul. Nii põhjas pole ma kunagi varem olnud. Aga see oli alles algus, ehk tegelikult päris soe lõunamaa. Joonel helistas mulle üks kena inimene, kes üht kena artiklit vahendab ja kaebas, et autor ei kontakteeru temaga. Lohutasin ja julgustasin ja mõtlesin, et nabapiir sobib tööasjade ajamiseks suurepäraselt.
Häid jõule juulikuus! Pajaküla on jõuluvanade elupaik. Minu meelest on seal iga maja tema kodu. Ja igal pool on nännipoed ja turistide hordid. Ühes majas käisime sees ka – ehitud kuused, jõulumuusika… (Ja hästi kallid suveniirid.)
Suund Luostosse, mägesid ja ametüstikaevandust uudistama. Saime jalad kõhu alt välja – üles pääseb ainult jalgsi. Enne nõudis Kristofer “Õue!!!!”, nüüd “Sülle!”. (Ei saanud. Mees koondab oma jõu ja kõnnib, olgu või väike mees.)
Matkaraja alguses sai võtta küsimuste lehe, teekond oli pikitud küsimustega Soome ja Lapimaa kohta. See tegi jalutamise ja mägede uudistamise veel põnevamaks. Kuna vihma hakkas sadama, oli üsna pioneeri- või skaudiürituse tunne – täitsin hõlma all kontroll-lehte ja lisasime jooksusammu, kui uut küsimusteposti nägime.
Mäed olid lummavad. Peamiselt graniit. Leidsime maast kvartsitükikese ja ühe imeliselt suure kvartskivi, mida ma küll kangesti endale aeda oleksin tahtnud… Aga mis liig, see liig.
Luosto mägede ametüstid ootavad eheteks saamist. Ametüstiga sõrmus on mul varasemast ajast, nüüd saan millalgi ka kee ja kõrvarõngad.
Kuna Kats oli öelnud, et tema üks reisieesmärk on näha põhjapõtru ja kelgukoeri, plaanisime Luostos ka poro- ja huskipuisto külastamist. Hiljaks jäime, see oli juba suletud. Ja selles paduvihmas ööbida me ei tahtnud.
Tahtsin kasvandusse just põhjapõtrade pärast, et koeri näeb ehk niigi. Tegelikult on vastupidi – porosid liigub metsas ja maanteedel palju, kelgukoeri aga saab vaadata vaid kasvandustes.
Uudistasime tundramaastikku, sõitsime mööda väikesi teid, et rohkem näha.
Suund Inari poole. Taevas oli ligi maad ja kohvi kulus teeäärsetes kõrtsikestes palju. Aga ilusad on need ka. Soovitada julgeksin Hariannat mingi kena järve ääres, kus üks väga sümpaatne poiss lätty´sid praadis. (Tuhande-järve-maal Soomes on meeletu kogus järvi, kõiki neid pole isegi kaardil ja kõigi kohta pole kaardil nime.) Järgmises paigas maitsesime ära suitsusiia.
Ehkki päike tuli välja, oli maapind telkimiseks märjavõitu ning me otsustasime Inari ääres möki üürida. (35 euri hunnitu vaate, kolme voodikoha, pliidiplaadi ja duši eest on ju padusoodne?)
Päike paistab Lapimaal ööpäev läbi. Pool aastat. Teisel poolel päike puhkab. Keskööpäike on lahe kogemus – öösel kell kaks lõõmab nagu vana mölak. Ja kell kolm. Ja kell pool viis. Nagu ma silmanurgast piiludes kindlaks tegin.
Ah jaa, öösel istusin möki ees, vaatasin päikest ja mõtlesin oma tööst ja ajakasutusest. Otsustasin (taas, paraku!), et msn on arukas asi kiire töö tegemiseks või plaanitud vestluseks, aga selle akna kogu aeg lahti hoidmine killustab mind. Umbes nagu avatud kontor. Jätkuks aru selle meeles pidamiseks…
Mängisime Inari ääres kodu. Mina tegin õhtul tatraputru suitsuvorstiga, Kats keetis hommikul kohvi. Meie oma kodutassidesse. Ja siis istusime paadisillal, varbad vees ja tassid pihus, Kristofer kõrval kividel kõõlumas ja olime lihtsalt tasakesi õnnelikud.
Inarist entsüklopeedilist. Suurus 1050 km2, suurim sügavus 95 meetrit, üle 3000 saare ja kari. Inarisse suubuvatest jõgedest suurim on Ivalo jõgi, väljavool Paatsjoki kaudu Põhja-Jäämerre.

3. päev

Inari- Kaamanen – Karigasniemi – Karasjok – Lakselv – Kunes – Tana bru – Utsjoki

Inarist suund edasi, aina enam põhja poole.
Inari kiriku altarimaalil õnnistab Isa saami rahvariietes (!) Joosepit ja Maarjat, kellel on saami kätkis lapsuke ja kõrval põhjapõdrakutsikas. Saami kätki on iidne turvatool, milles võib last kiigutada toas, millega saab lapse võtta sülle või vajadusel kinnitada ka õlale. Ma ei tea kindlalt, aga kuna kuju järgib narta oma, saab selle ka ilmselt nartasse kinnitada. Valmistatud on kätki poronahast, nagu saamide rõivadki. Muide, saam teeb põdranahast riideid niimoodi, et põdra tagumikust tuleb püksitagumik, esijalgade ülaosast aga sääred. Saabaste puhul kehtib sama printsiip – nahk kolib ühel hetkel poro seljast peremehe selga.
Tundra võimutseb täiega, puud on väikesed ja kidurad, sood laiad ning ilmselt sügavate laugastega. Murakad olid veel toored. Tea, kuidas Eestis praegu…?
Jahedamaks kiskus ka… Umbes nagu meil oktoobris. Inaris jäi ujumata.
Kevo looduspargis tegime Kristoferiga kiire marss-prošoki ja vallutasime tormijooksuga mõne sopka. Kui puhas on vesi Lapi jõgedes! Kristallselge! Nägime matkavat soomlannat kahe bokseriga, kõigil kolmel seljakotid seljas. Huvitav, kas Lessa tahaks ka oma seljakotti? Kevo on püha piirkond, igas kivis ja puunotis võib olla kellgi hing. (No, eks mujalgi muidugi, aga seal on seda TUNDA.)
Karigasniemil tankisime paagi täis ja ostsime marketist lisasööki, et mitte Norras raha kulutada. Olime kindlad, et jääme Norramaale ööks või isegi kaheks, et mägesid ja ookeani nautida.
Piiri ületamine oli lihtne – passigi ei tahtnud keegi näha. Sõitsime tigusammul edasi kuni nentisime, et näe, nüüd on küll Norra.
Uudistasime Karasjoki linna, st vaatasime üle turiste ahvatlevad püstkojad suveniiridega ja veendusime, et Norra kirikud pole suvalistel aegadel lahti.
Mäed…! Lumiste tippude ja lumelaikudega. Kõrged. Metsa on ja kaljut on. Suured kivimürakad siin-seal laiali – ilmselt trollilapsukesed unustasid mänguasjad laokile. Koopad mäeseintes – ilmselt käib trollimamma seal hommikuti ilma nuhutamas.
Nägime kotkast ülal tiirutamas. Lapsena nägin ühe soome fotograafi näitust looduspiltidest, kus oli kotkas alt pildistatud, sinise taeva taustal. Proovisime sama pilti järele teha.
Võtsime suuna Lakselvi, et meie põhjalamatk saaks kroonitud Põhja-Jäämerele tere ütlemisega. (Neljanda klassi geograafiaõpikust: maailmas on neli ookeani – Vaikne ookean, Atlandi ookean, India ookean ja Põhja-Jäämeri ehk Arktiline ookean.) Ma ei olnud kunagi varem ühegi ookeaniga kohtunud. Nüüd olen!
Lakselvis jõime tassi kohvi ja käisime antiigipoes. Oehhh! Ma tean, et me oleme ürgvanad (32), aga näha antiigipoes oma lapsepõlve majapidamisriistu oli natsa kummaline tunne. No et kas siis nii vanad…?!
Kaardi järgi oleks meri pidanud vastu tulema Lakselvi lähedal Banakis. Tuligi, aga käega katsuma me ei pääsenud – Banak on lennuväli ja suletud territoorium.
Edasi oli dilemma. Kas klassikalist jäämeren-reitti marsruuti mööda Nordkappi, alternatiivsemat marsruuti Hammerfesti või täitsa teises suunas, kataloogidesse mitte kantud lahtesid ja fjorde avastama. Valisime viimase. Ja ei kahetsenud.
Järjest ja järjest uued suurepärased vaated. Kosed. Mäed. Kõrgused…
Ja ookean!!!!!! TEMA ISE! Ujuma ma ei läinud, ehkki kiusatus oli suur. Jalgupidi sulistasime kõik sees, pärast aevastasime… Külm oli küll. Temperatuur novembrikuine, isegi sooja fliisiga võttis lõdisema. Ookeani äär oli täis kohti, kus oleks kena telkimise koht olnud, aga mis külm, see külm.
Kristofer istus jäämere veerel ja hüüdis tuule ulgumisse oma sõbra nime – “Leeeeesssssssaaaaaaaa…!”
Soovitus – Norras matkates võiks kaaluda matkaauto rentimist. Selle pargid, kus isu tuleb ja puhkad või imetled või keedad süüa või pead merega dialoogi või endaga monoloogi.
Norra põhjaosa mäed on sünged, ehtsad Üksildased Mäed.
Mõtlesin sellest, mis mu elus on mulle tõeliselt oluline ja mis on emotsionaalne ballast. Jube – tõeliselt olulised inimesed saavad märksa vähem aega ja pühendumist ja mõtteruumi kui n-ö ballastsuhtlus. Ja vähem oluliste mõtete mõtlemine võtab rohkem aega kui oluliste mõtete mõtlemine. (Kõik määratlused on läbinisti subjektiivsed.) Küsisin Katsilt, kuidas tal on. Piir on sama selge, aga tema on püüdnud kogu aeg rohkem olulistele suhetele (st meile) keskenduda. Mina üritan hoida igasuguseid suhteid, vältida solvumisi, olla kena inimene – ja sinna paljus mu aeg.
Üksildastes mägedes olles tundus see väga rumala eluviisina. Aga ma vist ei oska teisiti…
Nägime rebast. Kanavaras, öeldakse. See oli igatahes kalapüüdja-rebane. Kõht ja käpad märjad, poole enda suurune lõhe lõugade vahel. Uudistas meid sama uudishimulikult nagu meie teda.
Nägime Euroopa põhjapoolseimat mändi. Vähemalt väitis niimoodi infotahvel, on nimelt ametliku vaatamisväärsusega. Tekkis vallatu mõte, et võtaks kodust pihutäie männilapsukesi kaasa, istutaks pisut veel põhja poole ja millalgi teeks tähtsa loodusteadusliku “avastuse”.
Teed on kohati nii serpentiinis, et Põhja-Itaalia tuli meelde. Vinge, väga vinge.
Kuna ilm oli ebakutsuvalt külm, hoidsime suuna Tana-brust Soome poole. Et vaatame üle ka saamide pühad alad Utsjoki piirkonnas. Kui külakesi nägime, käisime need oma uudishimulike ninakestega üle (õhkkond natuke meie Vormsit või Noarootsit meenutav), aga üldiselt on see kant vähe asustatud. Et kui maakera ähvardab ülerahvastatus, siis mõned külma trotsivad ja ilu armastavad võivad seal leida tõeliselt hea pelgupaiga.
Mõtlesin, et sealkandis oleks hea kirjutada. Nii kaunis, nii vaba ebavajalikust. (Ma tean, et kirjutamine lähtub sisetundest või tellimusest, aga ikka hindan kohti ka selle järgi, kas ma seal kirjutada tahaksin.)
Taas piirületus, kohv Utsjoki maanteekõrtsis ja telkimispaik Kevo looduspargi teises küljes. Kuna Kats tahtis omapäi telki püstida ja staffi pakkida (ilmselt siis mõelda), käisime Kristoferiga jalutama ja ehitasime sealsetele vaimudele pisikese kasetükkidest onni.

4. päev
Utsjoki – Inari (Siida) – koerakasvandus – Tankavaara – Kemijärvi – Luusua – Pudasjärvi

Öö oli üsna lõdisev. Vaadake Soome kaarti, Utsjoki on päris põhjas.
Suund lõuna poole, Inarisse tagasi. Siidasse, saami kultuuri ja looduse muuseumi.
Meil vedas – lisaks tavapäraselt ekspositsioonile saime vaadata ka videofilmi virmalistest. Imeline… Äkki peaks end ka kunagi talvel Lapimaale vedama? Ei tea, ei tea… (Midagi minus on muutunud, ma olen hakanud Põhjalat armastama…)
Siida annab hea ülevaate nii põhjarahvaste elust-olust-kultuurist kui ka sealsest loodusest, samas on see nii suur ja nii eraldi teema, et ma ei viitsi sellest hetkel kirjutada. Ostsime ühe suure raamatu kaasa, nii et kui mul tulevikus aega on (VÄGA ebatõenäoline küll), siis riputan siia saamide kohta üht-teist üles.
Teel Inarist lõunasse külastasime Wild Spirit Parki, mis tegelikult on miniloomaaed ja koerakasvatus. Loomadest tuhkrud Helmi ja Heiki koos nelja pojaga, metsseapõrsad Romeo ja Julia, polaarrebased ja üks punarebane. Me kõik võime nüüd öelda, et polaarrebane on meil käsi lakkunud. Tarandikus oli veel kaks põhjapõtra, keda samuti käest sööta saime. Kristofer oli nii vaimustuses, et perenaine lubas ta endale abiliseks võtta ja poroisändaks koolitada. Koeri oli 30, pluss üheksa kutsikat. Kohutavalt kõhnad, ma ei tea, kuidas nad talvele vastu lähevad. Aga ma ei julgenud seda küsida, loomakaitse on Soomes aktuaalne teema ja ma kartsin perenaist solvata. (Vot, sellised hirmud on hea näide mu emotsionaalsest ballastist.) Mõned Alaska kelgukoerad olid sinisilmsed küll, aga huskikoeri seal ei olnud ja need jäidki meil nägemata. Ehk kunagi kohtume…
Edasi Tankavaarasse, vana kullakaevanduse kohale rajatud kullamuuseumi. Ajast aega vaenu ja ahnust õhutanud kollane metall ahvatleb tänapäevalgi – 3,5 euro eest saab osta tunnikese kullapesuaega. Kuna see toimub tehislombis, kuhu liivatonnide vahele on näpuotsaga kullajahu puistatud, otsustasime selle meelelahutuse vahele jätta ja muuseumi avastamisega piirduda.
Minu arvates ei ole kullapalavik romantiline. Kas keegi tahab vaielda?
Muide, sealses mineraalide ja maavarade majas on riiulitäis Eesti turvast. Koos turbast tehtud vildi ja lõngaga. Kas keegi soovib äri-ideed? Kaevatakse ju, et eestlastel pole õigeid oma suveniire… Turbavildist kotikeses kamajahu võiks ju turistidele meeldida küll…?
Kullast. Seda on leitud nii paljudes maailma maades, et on vist küll selge juhus, et Eestis leitud pole.
Kui Tankavaara vaadatud, avastasime üllatusega, et meie avastusteprogramm on täis saanud. Lebopäevi polnud me teinud, liiga jahe oli.
Nüüd oli valida – kas puhata külmal maal või liikuda soojemasse maakonda ning sättida end seal ankrusse. Või hoopis…. Kodu! Lessa! Lebotame parem soojas aias, oma kallis koeraniru pai-ulatuses!
Mõeldud-tehtud. Autonina hoogsalt lõuna suunas.
Itsitama ajas. Kats oli kõigile sõpradele öelnud, et me oleme ära “kuni kaks nädalat”. Ja nüüd… Koju!
Krõks käis korraga ära. Lapsuke õhtul tahapingile tuttu, endale priske kohv hinge alla ja meie etteaste – sõit nõrkemise piirini. Ja siis veel veidi edasi.
Lugesin kunagi Inno ja Irja blogist esimese seisukohta, et automatkal ei ole juhi ja kaaslase vahel õiget suhet, juht suhtleb autoga. Meil moodustub kolmest tervik. Selline autosõit on nagu sport, pingutus on nii füüsiline kui mentaalne.
Polaarjoone ületasime enne Luusuat, tunnike hiljem nägime ka päikeseloojangut. Kohtumiseni hommikul, päike! Mõtlesin, mis tunne oleks öelda – kohtumiseni poole aasta pärast, päike.
Peale Pudasjärvit sättisime end unele. Temperatuur oli +7, lapsuke magas õndsalt, piirdusime mõnetunnise unega esiistmel. Aga korralikult, padi-tekk-öösärk.

5. päev
Läbi Soome koju

Soome ja Lapimaa on kaks erinevat maad, vähemalt meie arvates. Lapimaa ja osa Norrat on natuke sama (Saamimaa ikkagi).
Lapimaal püüdsime vaadata nii palju kui võimalik. Soomes andsime gaasi. Seekord. Mõnel muul korral läheme vast just seda maad avastama. (Karjalasse tahaks ka, aga pigem Vene poolel.)
Vaskikellos tegime peatuse ja helistasime kellad läbi. Ja edasi ja edasi ja edasi.
Multias käisime ujumas ja korraldasime päikeselaigupikniku. Küll oli hea tunne…. Ja küll oli raske pärast edasi sõita… Lõdvaks laskmisega on alati nii.
Ja hilisõhtul kodus! Lessa hüppas nii hoogsalt, et kasvõi välja oma valgest kasukast. Triibik kolis sülle nurruma. Julija ja tema sõbratar olid valmistanud suurepärase õhtusöögi. Ja kui hea tuli uni! Panin Kristoferi tuttu ja uinusin täies riides tema voodiserval.

6. päev
Muljete kirjutamise hommikupoolik

Loen selle reisi osaks. Kui aega on, meeldib mulle reis üksipulgi läbi mõtiskleda. Nüüd teen internetiakna lahti ja vaatan, kuidas mu blogisõpradel on läinud. Ja siis – võib-olla, kindlasti – kõik muud asjad.