Kirjanikest. Isaga ehk (Kirjutajad, lärmi lööma!)

Ma ei teagi, kuidas me kirjanikest rääkima sattusime. Ilmselt sellepärast, et Kats pani Kristoferi magama ja mina tegin kohvi ja jutustasin isale viimase aja sündmus(ekes)test kirjastuses. Kohviveski ja lobaveski nagu ma olen.
Ja ütlesin ühel hetkel sügava süüdimatusega midagi sellist, et "see piir kirjanikuks olemise või mitteolemise vahel on nii habras, et sellele ei saa isegi need alati pihta, keda see otseselt puudutab."
Assa jutt! Minu issi teadis kohe, kes on kirjanik ja kes mitte:
"Kirjanik on see, kes kuulub kirjanike liitu."
(Veidi mõelnud, kirjutan ma selle väikese tähega, sest see termin võib tähendada mistahes kirjanike liitu mistahes maal.)
Ja loomulikult ei saanud ma selle peale rahulikult kohvipulbrit mõõtes edasi lobada.
Sest kirjanikuks olemine on ande ja töö küsimus.
Ning annet ja tööd ei saa mõõta ükski organisatsioon.
Ja kui matkamises on omad normatiivid ja kategooriad, siis kirjandust nõndaviisi kategoriseerida ei saa. (Ja ma ei ütle, et seda ei tehta või et ma kedagi kellegagi võrreldes patust puhas oleks.)
Paps jäi endale kindlaks. Kirjanik on tsunfti kuulumist väljendav sõna. Mittekuulujad on oma teoste autorid.
Veel seisukohti?