Sabakirjandus!

Noniii! Vaata-vaata-vaata mind! (Ausõna, eneseiroonia on alles!)
Tänasest alates neli reedet ilmub Nelli Teatajas minu järjejutt “Tellitud mõrvad”.
See oligi see koht, et kui me Unekotiga järve ääres solberdamas käisime, paluti Katsil vahepeal joonealust järjekat otsida. Ja kui Kats seda meile rääkis, arvas Unekott, et nüüd oleks sobiv aeg mu vanad failid tolmust puhtaks pühkida, esmalt järjekas ilmutada ja sügisel raamat välja anda.
No nii armas, eks.
Edasi läks masin tööle. Mina kohendasin jutusaba, emme mõtles pealkirja, mitu sõpra tulid testlugejateks ja tegid asjalikke märkusi. Olge te tänatud! Aitäh, sõbrad!
Mingi hetk mõtlesin, et enamvähem sama seltskonnaga on ikka kõike tehtud – tavandiasjadest leheasjadeni. Raamatutest matkadeni. Rajupidudest heategevuseni. Et tegelikult ei olegi nii tähtis, MIDA teha, tähtis on – KELLEGA teha. (Ne imei sto rublei…)