...kui pilgu valgusesse saame maast...

Head asjad kummitavad ja see on hea tunne. Soe on ja luuletused tulevad meelde. Inimesed on armsad ja klaas on šampust täis. No pooltäis, ma olen optimist.
Läksin täna poole kirja saatmise pealt vaatama, kus Kristofer on. Oli õues ja mängis tolmuharjaga. Ma isegi ei tea, kuidas see nii läks, et korraga olime õuest väljas ja mõisaõues ja lauluväljakul ja keset küla. Ja tolmuhari sujuvalt minu käes. Nagu uitav koristaja.
Ja siis ma mõtlesin, kui IMELISELT ILUS on elu. Kui pilk vahepeal valgusesse tõsta.
Muide, me käisime eile esimest korda sel suvel järves. Unekott viis mu tuulduma, juhhei! Ja sel ajal, kui ma süüdimatult kaldamudas solistasin, hakkas hargnema midagi üsna põnevat. Millest ma peatselt loodan kirjutada:).
Mu head, võtke aeg maha, tundke end hästi, olge laisk ja armas! Lohakale peale tahab saatus vahest pai teha...

(Naljakas, hirm on hästi öelda... Et siis juhtub nagunii midagi halba...)