Kirjud päevad

Suvi on see aeg, mil päevad on iseäranis kirjud. Nagu kaledoiskoop, eks, pöörad veidi ja on täiesti uus pilt ja uued meeleolud.

Näiteks eile.

Ärkasin oma vanemate korteris, koos Kristoferi ja vanaemaga. Hommikusöök, natuke asjatamist - ja linna seiklema.
Seekord mitte randa vaid parki. Veidi aega mänguväljakul... Misasja mina ronimisköite otsas tegin, jäi mulle endalegi veidi arusaamatuks, aga seal ma igatahes ühel hetkel olin.
Ja natuke aega hiljem purskkaevu ees veega mängimas. Koos lastega, kes mängisid veega purskkaevu sees, fontäänide vahel.
Siis sattusin lobisema ühe vanahärraga, kes rääkis mulle oma kihluse lugu - selles samas pargis mustlannaga - ja kuidas nad senimaani, 15 aastat juba, koos on.

Kats tuli meile parki saunalinaga järele. Viisime lapsukese tuttu ja veetsime mõnusa lõunase kohvipausi. Veendusime taas, et kaks põrsast söövad paremini kui üks:).

Ja siis randa. Mõnus pikk merele ujumine oli täpselt see, mis mul tükk aega puudu oli olnud. Pluss see, et seltskond oli nii vabameelne, et püüdsin õhtupäikeses valgeid rante veidi vähemaks päevitada:).

Kui ma koju tulin, arvasin, et selle päeva seiklused on otsas. Aga ei - siis tuli Ristikuningas veiniga. Istusime, libistasime jooki, kuulasime ritsikaid...
Kui ma ükskord magama jõudsin, ajas kõik naerma ja Tarvastu murdes luuletama. Kahjuks või õnneks ei kirjutanud midagi üles...

Ja täna.
Hommikul tundus mulle, et teha on nii palju, et ma olen omadega täiesti jännis. Ignoreerisin vahepeal helisevat telefoni ja hakkasin otsast pihta. Juba lõuna paiku sain tagasi helistama hakata ja uued teemad mõtetesse lasta.
Vahepeal oli ikka väga varia - neli absoluutselt erinevat maailma laua peal kihiti, igaühes oma reeglid ja seosed.

Õhtul korjasime Katsiga vaarikaid... Moos keeb. Ja suvi on suvi on suvi.
On suvi.

***

Üks väike uitmõte põhjuste ja tagajärgede seostest ja lähedastest inimestest. Kas me oleme lähedased sellepärast, et me oleme kogenud lühikese ajavahemiku jooksul samu olukordi ja tundeid? Või tulevad need meie ellu enamvähem korraga, sest me oleme vaimselt lähedased?

Uitmõte tekkis kohtumisest ühe armsa inimesega, kellega aasta tagasi äärmiselt sarnastesse oludesse paigutusime. Üsna kummalistesse oludesse, mida ma siin lahti kirjutada ei taha, aga mis paratamatult meid omajagu mõjutasid.
SIIS jagasime me muljeid. Eelkõige materiaalseid - kuidas toimus, mis edasi sai, mida tehtud sai. Ja ka emotsionaalsemaid - lootuste ja hirmude palvehelmekett sai kenasti pärlhaaval läbi arutatud.
NÜÜD, aasta hiljem, kerkis see teema veel kord põgusalt üles. Ütlesin talle, et kandsin olulistel tundidel endaga kaasas üht kanoniseerimata pühamehe pilti, mille ta mulle kunagi varem kinkinud oli. Ja sain teada, et tema ka. Kandis kaasas. Sellesama mehe pilti.
Tõeline üllatus alles tuleb. Ehkki me oleksime võinud soovida midagi väga konkreetset, olime me palunud lihtsalt parimat lahendust.
Jättes sõnastamata, mis see parim olema peaks.

Kui see jutuks tuli, mõjus see nagu elektrilöök. Selline kerge, nagu saadakse elektrikarjusele otsa komistades. Et ei midagi ohtlikku, aga absoluutselt tunda.

Tema ütles, et on kindel, et ta sai parima lahenduse. Mina mõtlesin tunnikest kaheksateist, enne kui tundsin - jah, ka mina.
Ja ikkagi - kas vaimne lähedus on põhjus või tagajärg?

Gelobet sei...

Kiidetud olgu Jumalad, - kui nad olemas on, - näiteks selle eest, et nad lasevad inimestel, keda ma armastan, ilmuda minu lähedusse just sellistena, nagu ma neid kõige rohkem armastan. Tänuks olen lubanud endale, et kuni see nii on, ei lase ma end kõigutada ühegi muu inimese hinnangutest, olgu mistahes selle toetuseks.

Olin juurelnud kuid, kuidas öelda ühele armsale inimesele, et ma olen ta pärast mures. Mitte pahane, ei, ta on selleks liialt lähedane, lihtsalt mures. Segaduses. Ta näis olevat kuidagi... rööbastesse vajunud, jäänud kinni maatriksisse, mille kohta ta varem ise kordi ja kordi negatiivset arvamust on avaldanud.
Ma ei leidnudki võimalust temaga rääkida. Ikka oli ühel meist liiga kiire, olud valed või midagi muud ees.

Valisin avantüüri. Üsna libeda tee. Rääkisin kogu mure tema pärast ühele oma sõbratarile, kellest julgesin loota, et ta selle edasi kajab.
Ma ei soovita seda meetodit mitte kellelegi. Kajade ja vastukajade rägastik on kerge tekkima ja sinna on kerge kinni jääda. Vaikimine või otseütlemine on mõlemad õigemad.
Aga seekord läks õnneks. Sõbratar, kellel jutuarmastus ületab sisekahtlused, kajas edasi ja mina sain oma sõbralt läbimõeldud vastukaja.
TA SAI ARU. TA ON ENDISELT TEMA ISE. GELOBET SEI...

(Aga ikkagi, ärge nii tehke, kui võimalik. Risk vääritimõistmisteks on liiga suur.)

Niisama… igasugust…

Üksinda kodus. Naine ja poeg on mere taga – Kihnumaad avastamas.

Mõtlesin täna, et on nii lahe, kui on erinevaid hetki. Koos perega hetki – nii kodus kui eemal. Ja üksinda hetki.
Katsiga kahekesi-hetki on meil harva, aga seda mõnusamad needki.

Millalgi siin tundus mulle, et me ei saa sel aastal nagu suvele õiget hoogu sisse. Tööd omajagu ja alati tundub raha teenida mõistlikumana kui seda kulutada. Nii näiski, et elu kulgeb mingis sissejoostud rööpas, sest… kuhu sa nii lambist ikka lähed. Maal elades on nagu naljakas öelda ka, et maale tahaks…

Meie 8ndal aga tuli mul duši all käies idee. www.greatbaltic.eu on idee lähtekohaks. Regasin end mängu sisse ka, aga tegelikult pole programmi läbimine üldse põhieesmärgiks. Oluline on avastada uusi kohti, seigelda pesakonnaga ringi ja veeta mõnusalt aega. Kuna punktide läbimist tõestavad fotod, on mul üle tüki aja jälle mõnus võimalus Katsile poseerida ja perealbumi jaoks meist kõigist pilte saada-teha.

Üle-eelmisel laupäeval käisime Müüsleris kilplastel külas ja Rakvere linnuses keskaja kaasaegset interpretatsiooni vaatamas. Üleeilsel laupäeval käisime Lätis maa-aluseid järvi uudistamas. Kõik kenad pisikesed sõidud ja palju avastamist.
Greatbalticu kaart ajab natuke umbluud, vähemalt Vehjni kohapealt küll, seetõttu soovitus neile, kes sinnakanti lähevad – ärge häbenege kohalikelt teed küsida.
Teine vihje veel: kes tahavad minna Ligatnesse Läti NSV valitsuse loodud maa-alust tuumavarjendit vaatama, ärgu uskugu mängubrošüüri lahket lubadust lahtiolekuaegade suhtes – punkrisse pääseb ainult giidiga ja ettetellimisel.
Nii et meie pildistasime Ligatne rehabilitatsioonikeskuse ukse ees, mite onu Leniniga kaelakuti.

Täna hommikul tõmbas pesakond jee, ülemere Kihnu poole. Käisin linnas tööl ja stoppasin end pärast koju tagasi. Mingi seletamatu idee ajel varustasin end kolmeliitrise Pinotexi purgiga, mõeldes ilmselt, et hakkan (paduvihmas, irw) verandale iluravi tegema.
Igatahes nii ma jalutasin, purgike näpus, vihm pähe pladisemas – miks eestlastel sajab nagu oavarrest ja venelastel nagu ämbrist, kas keegi teab? – ja leidsin tee äärest lausa vapustavad metsmaasikad. Viimase vindini tumepunased ja natuke vettinud, nii et vihmavee maitse läks metsmaasikamahlaga segi…

Vihm räägib ikka ladina keelt… Ma tegin Pinotexiga, kui ma seda juba nii kangelaslikult kilomeetreid käe otsas olin tassinud, natuke köögikappidele iluravi, kuulasin üle maja oma teisme-ea lemmiklauljaid, jõin uhkes üksinduses ära Katsi eile poolikuks jäänud ja alahoidliku käega külmkappi pandud tumeda õlle ja keetsin piparmünditeed.

Kui muusika ei mängi, on siin väga-väga vaikne.

8 aastat võrratuimat kaaslast

Täpselt nii.
Becketlikult väljendudes - "Ah, jälle üks õnnelik päev!"

Kell on 14.19. Päike paistab, tuul puhub, kaaslane magab ja mina loen järgmist Interjööri.

Marginaal

Käisin täna Pelagia haual. Matustest on möödas seitse kuud ja kaks päeva.

Toona kabelis lubasin tema kirstu kõrval mõttes, et “Hakkan elama meie mõlema eest!”

Ilus lause, eks? Vähemalt seni, kuni see midagi ei tähenda.

Tema kirst oli hauas olnud 48 tundi, kui ma alustasin oma lubaduse täitmisega ja olen seda teinud kõik need seitse kuud.
Mismoodi täpselt, püüan mitte internetis lahkama hakata. (Kirjapilti näete – nüüd on internet väikese algustähega lubatud!) Lihtsalt elu läks nii ja ma ei osanud või ei tahtnud või ei pidanud võimalikuks midagi muud valida.

Milline mu kahest elust on Pelagia oma kui mõlemad on ainuvõimalikult minu? Mu elul ja otsustel ei ole temaga vähimatki seost, vähemalt mitte mõistusele alluvat seost.
Ainult juhused - tema matus ja minu lubadus ja elu ise?

Väikeste tekstide väikesed tootjad

Sattusin täna lobisema ühe kena daamiga, kes teeb osa oma ajast samalaadset tööd nagu minagi osal oma ajast – toodab tekste.
Selle vahega, et mina panen kirja, mis teised räägivad või kõbin korda, mis teised kirjutavad, aga minu vestluskaaslane tõlgib ida- ja läänemaistest naiste- ja terviseajakirjadest jutukesi.
Töö tulemused on meil üsna ühesugused – täidame kõikvõimalikke väljaandeid suhteliselt universaalsete arutluste ja nõuannetega.

Söö rohelist. Söö tasakaalustatult. Hinga võimalusel värsket õhku. Kuula, mis su mees räägib. Ära solvu, kui ta midagi ei räägi. Aktsepteeri oma laste tundeid. Püüa värv- ja säilitusaineid vältida. Ära lagasta. Mine jaluta. Usalda oma intuitsiooni. Seks on mõnus kui julgeda seda nautida. Võimlemine on parem kui botox. Et cetera.

Siis tuli juttu meie töö juriidilisest poolest. Kui seda kirjet siin loeb veel mõni tekstitootja, tahaksin teada, kas ta mõtleb samamoodi.

1. Müü oma tekst sellele, kes kohe praegu osta tahab. Uue teksti tootmine võtab vähem aega kui parema ostja otsimine.
2. Ära solvu, kui sinu ühele ostjale müüdud tekst ilmub kuues kohas. Nt kolmes veebiportaalis, kahes ajakirjas ja ühes raamatus, ehkki sina said honorari vaid ühelt väljaandjalt. Uue teksti tootmine võtab vähem aega kui väljaandjatega protsessimine.
3. Kui eri aegadel tahavad kaks eri väljaandjat su teksti osta, soputa see vahepeal teistpidi. Teine pealkiri, teine lead, uued vahepealkirjad ja veidi teistmoodi laused loovad mulje uuest tekstist.
4. Ära pea end loojaks. Tekstitootjaid on ka vaja.
5. Tegelikult on see päris tore töö.

Otsid vestluskaaslast? Koduperenaine sobib?

Küsige, ja teile antakse. Ehk meeldiks üks niisugune, kellega saab rääkida teemadel tomatitaimede kasvatamine ja tomat Goldene Königin?
Kes teab, mida teeb kloor, kuidas näeb välja sooltepõletik ja kellele ei ole tabuteemaks surmast rääkimine lapsega.
Ka ahvileivapuu kastmine püsib meeles, kui kaugtöö selleks aega jätab ja kombinatsioon madal vererõhk, kofeiin & start pilti eest ära ei võta. Valikud Lee palgamõrv ja kehaturg lisavad pikantsemaid jututeemasid.
Ah jaa, vestlust saadab filmi taustamuusika “Kelgukoerad”.

Sissekande inspireeris Ramloffi analoogne kirjutis. Vaatasin tema eeskujul otsisõnu, millega siia on jõutud… Ega ma ei arvanudki, et ma kodukana ei ole – aga see pilt siin ei jäta ikka vähimatki kahtlust.
Kui ma oleks ajakiri, oleks ma eestiaegne "Maret"?
Vaadake enda omi ka - mis pilt teile endast kui kirjutajast kangastub?