2007 kokku

See aasta hakkab nüüd läbi saama. Mõned märksõnad.

Kodus
* Sauna eesruum on juba ruumi moodi – ehkki tapeetimata.
* Maja ees ja kõrval on aed. Meie kink meile selle puhul, et meil seitse aastat teineteist täis sai. Aed on kenasti punase-valge-lipiline – ja tänud kõigile sõpradele, kelle näpuotsad suvel vihma eel värviseks said.
* Majal on uued korstnad.
* Tulevase tööruumi põranda sain jõulu eel õlitatud. Teadmiseks – ökoloogiline Osmo põrandaõli pole kaugeltki mitte nii puhas.
* Piiriuudis kodu ja kirjastuse vahel – Kats ehitas raamatulao. Kenasti punaste seintega, et raamatud pikalt laos ei püsiks:).

Kirjastuses
* Üks mu 2007 aasta unistusi oli välja anda 20 raamatut. Neist esimene oli sel päeval juba trükis. Päris nii edukad me ei olnud – koos selle trükis olnuga sai välja antud 18. Aga… 1 on valmis tehtud ja trükitud ja ootab autori soovil veebruarikuud, üks on praegugi trükis (mu enda koostatud veel – “Väike nimemaagia leksikon”), üks on praktiliselt valmis ja sisulise toimetaja käes viimasel lihvil. Nii et kui me sellest unistuste kahekümnest isegi selle 2006 aastal valmis tehtu maha võtame, siis kahekümne raamatu tegemine on täitsa mõeldav.
* Esimene aasta ilma palgalise müügijõuta.
* Esimene käest antud toimetamisprojekt – ja sellest võrsunud tänu ning lootus, et armas Valgusekandja jätkab meiega koos edaspidigi.
* Uusi tööplaane hetkel veel ei avalda, aga vähemalt praegu näib aasta algus (meie kohta) üsna jõuline tulevat.
* Kirjastuse ja isikliku teema piiriuudiseks on minek ärijuhtimiskursusele.
* Teine piirialane märksõna on kohtumine maanteel, millest on kasvanud ülipõnev raamatuprojekt, milles osalemise üle mul väga hea meel on. Aga selle juurde uuel aastal.

Isiklik
* Niisiis – taas koolipingis. Mu jumal, kui PALJU mul teada saada on!!!!
* Kristofer areneb nii, et mõnikord tundub mulle, et tal on kaks pead. Ja mõni teine kord, et mõlemad on kuhugi kaotsi läinud.
* Kahe lisalehekesega olen senimaani kenasti toime tulnud. Ehk saan edaspidigi.
* Suvine ja sügisene kogemus ühe tabloidlehekese puhkuseasendus-peatoimetajana.
* Kevadsuvesse mahub komplekt üpris valusaid haigetsaamisi. Kogemus seegi.
* Paar põnevat koostööpakkumist on veel õhus...

Üks isiklik märge veel – inimene ei saa kunagi, mitte kunagi päriselt valmis.

Rohelisi jõule!

Päike paistab, rohi haljendab - häid jõule kõigile.

***

Petrone Prindi blogimäng

Blogimängu taustast. Kirjastaja Epp Petrone algatas millalgi oma blogis mängulise arvustuste jada - kes kirjutab oma blogis mõnest tema publitseeritud raamatust, saab kingituseks raamatu.
Registreerusin mängu, aga kirjutada polnud aega. Kui postiljon mulle Epult pakikese tõi,oli omapoolse panusega juba kiire:).
Tui raamat puudutas mind. Mitte sügavalt ega isiklikult vaid umbes nagu leebe suveõhtune tuuleiil - suled nautides silmad ja lased hetkel olla.
Aitäh, Epp ja Tui. Ja nüüd midagi arvustuselaadset. Ma ei valda seda žanri kuigivõrd, seega palun mitte palju loota:).

Raamat nagu pärlikee

Tui Hirve debüütromaan “Tähe tänav” annab mõnusa lugemise õhtuks, mil magada veel ei taha ja mõelda enam ei taha.
Peategelane Hedda läheb läbi oma noore elu, boheemlaslik-daamilik-lohakas rõivas üll, silmavärv pisut laiali ning muusika hinges ja teadvuses värelemas. Muusika on tema suurim arm ja usk, lootuste ja pettumuste tekitaja. Seda, et Hedda tõsiseimalt võetav suhe on suhe muusikasse, aktsepteerib autor ka alapealkirjas – per musica ad astra.
Muusika toob Hedda ellu ühe mehe teise järel – ainsateks ühendavateks omadusteks keskmisest kõrgem intellektitase ja absoluutne sobimatus tõsisemaks suhteks.
Üks kummaline küsimus tekkis… Kas Hedda elab muusikas läbi soovi sublimeerida armastuse ja läheduse puudumist või eelistab ta selliseid mehi seepärast, et soovibki keskenduda vaid muusikale ega soovi oma pühendumises segamist?
Mõtlesin selle üle pikalt ja lappasin raamatut eest taha ja tagant ette – et leida see õige vihje. Ei leidnud – kui mitte pidada vihjeks viiteid armastatud tädide Luisa ja Sohvi eludele.
Raamatu plussiks võib pidada mõningaid tõelisi pärle – suurepäraseid lauseid, mis kompenseerivad väikesi liimijälgi, mida erinevate stseenide järjestuse vahel siin-seal näha võib. Näiteks see lause: “Iga stiil hajub lähemal vaatamisel laiali detailide reaks”. Või “Päritolu ununedes jääb kunst alati millestki olulisest ilma”. On ju mõnusad?
Head on ka inimeste kujutised. Tui kannab endas võimet ja oskust kasutada sõnu nagu pintslit ning maalida inimestest portreed – peenejoonelised maalid, mille taust tundub aristokraatlik, kuid inimeste ilmed avatud ja elulised.
Raamat lõppeb samamoodi nagu algabki – eikusagil. Iga lugu, iga episood on üheks pärliks peategelase kaelakees.
On selge, et tagakaane kättejõudmine seda rida ei lõpeta.
Raamatus on ruumi ja loovust. Autoris samuti;).

hoian end maailma küljes...

Kindel võib olla...

... inimestele, keda ma armastan,
... inimestele, kes mind armastavad
... oma koerale,
... muusikale,
... luulele,
... tööle,
... unustuse loomisele.

Asjad, mis on kindlad: leib üle viie päeva, kuusk 21. detsembril. Panna jõuluehted üles. Teha piparkooke ja jõulukapsast ja ahjupraadi. Kõik, mis peab minema trükki, peab minema trükki.
Arved maksta.
Mitte liiga palju komme lapsele. Aga muinasjutte palju.

Maailm püsib pisiasjadel. Karjal pisikestel vaaladel;).

Olge tänatud, armsad...

... kes Te ootasite mind eile õhtul, kui Tartust tulin.
Kes Te ootasite mind sooja maja ja sooja sauna ja soojade südametega, sooja prae ja ohtra veiniga. Tõite mulle maailma vahvaimad üllatused ja hoidsite sooja mu ümber ja südames.

Ma ei tea täpselt, mida mu uus solaar mulle toob, aga üht tean ma kindlalt - ma armastan Teid. Kõiki.
Ühe 34-aastase naise mõtted ja armastus on Teiega...
(Jube vana, ahh?)

Taas kohtume palmi all...

Jälle on käes see nädal, kus saab palmi alla kohtumisi kokku leppida - ehk siis Rahvusraamatukogu raamatumüüginädal.
Minu leiate koridori lõpust palmi alt, nagu eelmiselgi aastal.
Tuntumate blogijate teostest on saadaval Tiiu, Ynry ja Luuletari luulekogud.
Tere tulemast!

Püha tõde minu emalt

Mida täpselt ma emalt küsisin, ei ole praeguses kontekstis oluline. Nagu pole oluline ka see, mille kohta erinevad sõbrad eri aegadel nõu on küsinud.
Oluline on see, mida ema mulle eile õhtul ütles.

MINE JA TEE SEDA, MIDA SINU SÜDA SULLE ÜTLEB.

Hingamisest, maja tasandil

Nii... Praktilistes asjades tuleb tunnistada teatavaid edasiminekuid - maja on saanud poolest saati uue hingamise ehk ühe uue korstna.
On teised meil olnud sellised... no sellised kulunud, mustad ja pragulised... Mõtlesime, et teeme vastu talve majale veidi iluravi ja laseme katuse peale uued korstnad panna... Hea, et mõtlesime: ilmnes, et see, mis väljast mõnevõrra vanaks kulunud, see seest pudisev, läbi põlenud - ja tuleohtlik.
Taas jääb head saatust kiita - olin küll suvel kurb, et me katusevahetuseni ei jõudnud - vahetajate puudumisel -, aga praegu on mul selle üle hea meel: kui ma korstende haprust nägin...

Nüüd on poole maja tuleohutusega asjad korras. Pool seisab ees - kui poisid vähegi jõuavad, tulevad nad täna-homme tagasi ja alustavad tööd teise korstnaga. Jah, see paneb mind omajagu muretsema, aga ma loodan, et see mure päädib hea tulemusega.

Vaidlusargument rohelistesse vaidlustesse: tetrapakid, plast, traat, kumm, lakitud puit ja muu olmeträna EI KÄI ahjus. Põleb ära küll, aga eralduvad ained rikuvad korstnakive hulga suurema raha eest, kui maksaks rohelisem jäätmekäitlus.
Enne meid elasid siin majas asotsiaalid - ja nende tegutsemise jälgi jagub, nagu näha, veel siiamaani. Ehkki ma olin arvanud, et remont ja koristamine, kadakasuits ja ohter küünalde põletamine need jäljed ammu kaotanud on.

Ja elavad elavad...

/KUI kohutavalt palju ma lemmikluuletaja fraasides mõtlen.../
Olgu see harjumus siis minu kummardus talle, väikese spiraalse ajaloovinjetina.

Vahepealsest. "... segi sadamad ja saared..." kui stiili järgida.

Ilmselt olen ma omadega ikka veel - juba jälle? - üsna sassis. Kui näiteks mõelda sellele, et täna enne kella kahte oli linnas jõudnud kaks erinevat ja üksteisest sõltumatut džentelmeni mulle šampust välja teha.
Vana kapten ühes Kopli baaris, kus lõunatamas käisin ja Bulgaaria gay vanalinnas. Ma hakkasin tõsimeeli uskuma, et mul on seljas vahuveini küsiv sildike.

Üks totter asi veel. Ma ei taha süüa. Täna avastasin, et mul on sel teemal valetada kergem kui tõtt rääkida - a la alles sõin.
Sellepärast riputan siia üles - nii lõikan endalt võimaluse valetada.
Ja küsimus ei ole mitte selles, et ma natuke nälgida ei võiks - ma lihtsalt armastan söömist ja ma tunnen end natuke imelikult, kui mul söögi suhtes tõrge on.

Tegemist õnneks jagub, praegu lõpetasin tööpäeva. Uuega alustan kuue tunni pärast.

Pelagia...

Olgu ta nimi siin selline – Pelagia.

Taas kord oli võimalus veenduda, et ma olen halb matuseline – mõte eksleb ringi, sisemised tundlad võnguvad palavikus, küsimus “Miks?” ei taha taanduda…

MIKS TA SURI?

Ma kirjutasin eelmises sissekandes temast kui Lapsepõlvetüdrukust. Aga miks rääkisid kõik matustel olnud temast kui väikesest tüdrukust, ehkki ta hiljuti veerandsaja künnisest üle sai?
Ma süüdistan ennast selles, et ma oma väikese mängukaaslase lapsepõlve maha unustasin – aga ma olengi üks üsna hoolimatu ja unustav tüüp.
Aga kõik teised…?
MIKS polnud noore naise matusel noori inimesi? Noore ja ilusa naise…

Kas KÕIK UNUSTASID TA LAPSEPÕLVE MAHA?

Ja kui see oleks õige – et kõik ta lapsepõlve unustasid – siis miks nägin ma kirstus hoolitsetud juukselõikuse ja kolme kõrvarõngaga NAIST, mitte last. Tüübilt nagu noor Madonna, kui see midagi ütleb.

… Trotslik ilme suunurkades – ka seda ei meigi parimgi laibajumestaja. Kas ma eksin oletades, et tavaliselt meigitakse lahkunud pigem rahulikumaks ja leebemaks, valudest kaugemale?

Jah, ma olen rööpast väljas.
Iga toll mu “ajakirjanduslikust kõhunahast” või siis “haigest paranoiast” karjub – midagi siin ei klapi.

Ja teha ei ole midagi. Mullast ollakse tulnud, muld katab lõpuks kõik… Nii öeldakse…
Tegelikult me ju ei ole – mullast tulnud…?
Aga miks siis nii öeldakse…?