Kirjud päevad

Suvi on see aeg, mil päevad on iseäranis kirjud. Nagu kaledoiskoop, eks, pöörad veidi ja on täiesti uus pilt ja uued meeleolud.

Näiteks eile.

Ärkasin oma vanemate korteris, koos Kristoferi ja vanaemaga. Hommikusöök, natuke asjatamist - ja linna seiklema.
Seekord mitte randa vaid parki. Veidi aega mänguväljakul... Misasja mina ronimisköite otsas tegin, jäi mulle endalegi veidi arusaamatuks, aga seal ma igatahes ühel hetkel olin.
Ja natuke aega hiljem purskkaevu ees veega mängimas. Koos lastega, kes mängisid veega purskkaevu sees, fontäänide vahel.
Siis sattusin lobisema ühe vanahärraga, kes rääkis mulle oma kihluse lugu - selles samas pargis mustlannaga - ja kuidas nad senimaani, 15 aastat juba, koos on.

Kats tuli meile parki saunalinaga järele. Viisime lapsukese tuttu ja veetsime mõnusa lõunase kohvipausi. Veendusime taas, et kaks põrsast söövad paremini kui üks:).

Ja siis randa. Mõnus pikk merele ujumine oli täpselt see, mis mul tükk aega puudu oli olnud. Pluss see, et seltskond oli nii vabameelne, et püüdsin õhtupäikeses valgeid rante veidi vähemaks päevitada:).

Kui ma koju tulin, arvasin, et selle päeva seiklused on otsas. Aga ei - siis tuli Ristikuningas veiniga. Istusime, libistasime jooki, kuulasime ritsikaid...
Kui ma ükskord magama jõudsin, ajas kõik naerma ja Tarvastu murdes luuletama. Kahjuks või õnneks ei kirjutanud midagi üles...

Ja täna.
Hommikul tundus mulle, et teha on nii palju, et ma olen omadega täiesti jännis. Ignoreerisin vahepeal helisevat telefoni ja hakkasin otsast pihta. Juba lõuna paiku sain tagasi helistama hakata ja uued teemad mõtetesse lasta.
Vahepeal oli ikka väga varia - neli absoluutselt erinevat maailma laua peal kihiti, igaühes oma reeglid ja seosed.

Õhtul korjasime Katsiga vaarikaid... Moos keeb. Ja suvi on suvi on suvi.
On suvi.