***

Üks väike uitmõte põhjuste ja tagajärgede seostest ja lähedastest inimestest. Kas me oleme lähedased sellepärast, et me oleme kogenud lühikese ajavahemiku jooksul samu olukordi ja tundeid? Või tulevad need meie ellu enamvähem korraga, sest me oleme vaimselt lähedased?

Uitmõte tekkis kohtumisest ühe armsa inimesega, kellega aasta tagasi äärmiselt sarnastesse oludesse paigutusime. Üsna kummalistesse oludesse, mida ma siin lahti kirjutada ei taha, aga mis paratamatult meid omajagu mõjutasid.
SIIS jagasime me muljeid. Eelkõige materiaalseid - kuidas toimus, mis edasi sai, mida tehtud sai. Ja ka emotsionaalsemaid - lootuste ja hirmude palvehelmekett sai kenasti pärlhaaval läbi arutatud.
NÜÜD, aasta hiljem, kerkis see teema veel kord põgusalt üles. Ütlesin talle, et kandsin olulistel tundidel endaga kaasas üht kanoniseerimata pühamehe pilti, mille ta mulle kunagi varem kinkinud oli. Ja sain teada, et tema ka. Kandis kaasas. Sellesama mehe pilti.
Tõeline üllatus alles tuleb. Ehkki me oleksime võinud soovida midagi väga konkreetset, olime me palunud lihtsalt parimat lahendust.
Jättes sõnastamata, mis see parim olema peaks.

Kui see jutuks tuli, mõjus see nagu elektrilöök. Selline kerge, nagu saadakse elektrikarjusele otsa komistades. Et ei midagi ohtlikku, aga absoluutselt tunda.

Tema ütles, et on kindel, et ta sai parima lahenduse. Mina mõtlesin tunnikest kaheksateist, enne kui tundsin - jah, ka mina.
Ja ikkagi - kas vaimne lähedus on põhjus või tagajärg?