Marginaal
Käisin täna Pelagia haual. Matustest on möödas seitse kuud ja kaks päeva.
Toona kabelis lubasin tema kirstu kõrval mõttes, et “Hakkan elama meie mõlema eest!”
Ilus lause, eks? Vähemalt seni, kuni see midagi ei tähenda.
Tema kirst oli hauas olnud 48 tundi, kui ma alustasin oma lubaduse täitmisega ja olen seda teinud kõik need seitse kuud.
Mismoodi täpselt, püüan mitte internetis lahkama hakata. (Kirjapilti näete – nüüd on internet väikese algustähega lubatud!) Lihtsalt elu läks nii ja ma ei osanud või ei tahtnud või ei pidanud võimalikuks midagi muud valida.
Milline mu kahest elust on Pelagia oma kui mõlemad on ainuvõimalikult minu? Mu elul ja otsustel ei ole temaga vähimatki seost, vähemalt mitte mõistusele alluvat seost.
Ainult juhused - tema matus ja minu lubadus ja elu ise?
posted by Lee arvutikodu @ 5:55 PM
1 Comments:
ma mõtlen siin omaette, et kas üldse saab teise elu või teise eest elada? s.t. teoreetiliselt (praktiliselt ju nagunii ei saa). et kui me igaüks siiski valime oma elutee ise... sealh see, kes valis ära minna... siis kui me üritame seda teed muuta, kas see on siis kooskõlas selle teise vaba tahte ja valikutega? ka see on ju valik, kui me nö ei julge edasi minna v elada...ja kui keegi teine võtab seda muuta, siis...? esiteks kas see teeb head - ma mõtlen just kõiksuse seisukohast .. teine aspekt, kas see on kooskõlas teise valikuga.. ja kolmandaks, kes sel ajal meie enda elu elab?
kuna me ilmselt siiski elame oma elu, mitte teise oma - s.t. teise elu tulenes tema valikutest (ka neist, mis esmapilgul ei paista valikutena).. siis on see ilmselt vist midagi muud? kas see võiks olla süütunde ajel lunastuse otsimine, nö võla maksmine (aga kas seda võlga üldse on, kui teine valis oma elu ise ja elas seda kooskõlas oma valikutega? meil pole ju õigust sellesse sekkuda)... või on see suutmatus teist vabaks lasta, põhjuseks jällegi ilmselt süütunne või meie enda väärtushinnangud, millesse üritame ka teist sobitada... ei tea.
ei tea.. niisama siin omaette mõtisklen, tõenäoliselt ka veidi seosetult, sest erinevad mõteuidud käivad läbi pea (õigemini kõll läbi tunnetuse) ja üritan nad lihtsalt klaviatuuuril kinni püüda. aina enam olen mõtlema hakanud, et oma elu elada nii, et ei sekkuks teise ellu.. ka mõttega mitte... s.t. me valime oma elud, oma probleemid jne.. ja me peame nendega ise toime tulema. olukorrad ja asjad tulevad me teele ja neist teeme me samuti valikud - kasvõõi sellest, kuidas neisse suhtuda. seejuures pole meil nö õigust teise ellu sekkkuda, sellele hinnaguid anda... ega - paradoks -ka muretseda või arvata, et midagi peaks olema teistmoodi. enamasti me ju arvame, et teine peaks midagi tegema teistmoodi - sest MINA arvan nii... aga kui teine on siiski kuidagi valinud.. siis ju see valik tema jaoks õige on. ja teise valik on püha ka siiis, kui me sellega nõus pole. miks see tema jaoks õige on, seda me enamasti ei tea.. võibolla saame kunagi teada, aga võibolla ka mitte.
ehh.. nagu ütlesin, niisama mõtisklen.. mis õige, seda ei tea :)
ahaa
Postita kommentaar
<< Home