Gelobet sei...

Kiidetud olgu Jumalad, - kui nad olemas on, - näiteks selle eest, et nad lasevad inimestel, keda ma armastan, ilmuda minu lähedusse just sellistena, nagu ma neid kõige rohkem armastan. Tänuks olen lubanud endale, et kuni see nii on, ei lase ma end kõigutada ühegi muu inimese hinnangutest, olgu mistahes selle toetuseks.

Olin juurelnud kuid, kuidas öelda ühele armsale inimesele, et ma olen ta pärast mures. Mitte pahane, ei, ta on selleks liialt lähedane, lihtsalt mures. Segaduses. Ta näis olevat kuidagi... rööbastesse vajunud, jäänud kinni maatriksisse, mille kohta ta varem ise kordi ja kordi negatiivset arvamust on avaldanud.
Ma ei leidnudki võimalust temaga rääkida. Ikka oli ühel meist liiga kiire, olud valed või midagi muud ees.

Valisin avantüüri. Üsna libeda tee. Rääkisin kogu mure tema pärast ühele oma sõbratarile, kellest julgesin loota, et ta selle edasi kajab.
Ma ei soovita seda meetodit mitte kellelegi. Kajade ja vastukajade rägastik on kerge tekkima ja sinna on kerge kinni jääda. Vaikimine või otseütlemine on mõlemad õigemad.
Aga seekord läks õnneks. Sõbratar, kellel jutuarmastus ületab sisekahtlused, kajas edasi ja mina sain oma sõbralt läbimõeldud vastukaja.
TA SAI ARU. TA ON ENDISELT TEMA ISE. GELOBET SEI...

(Aga ikkagi, ärge nii tehke, kui võimalik. Risk vääritimõistmisteks on liiga suur.)