Niisama… igasugust…

Üksinda kodus. Naine ja poeg on mere taga – Kihnumaad avastamas.

Mõtlesin täna, et on nii lahe, kui on erinevaid hetki. Koos perega hetki – nii kodus kui eemal. Ja üksinda hetki.
Katsiga kahekesi-hetki on meil harva, aga seda mõnusamad needki.

Millalgi siin tundus mulle, et me ei saa sel aastal nagu suvele õiget hoogu sisse. Tööd omajagu ja alati tundub raha teenida mõistlikumana kui seda kulutada. Nii näiski, et elu kulgeb mingis sissejoostud rööpas, sest… kuhu sa nii lambist ikka lähed. Maal elades on nagu naljakas öelda ka, et maale tahaks…

Meie 8ndal aga tuli mul duši all käies idee. www.greatbaltic.eu on idee lähtekohaks. Regasin end mängu sisse ka, aga tegelikult pole programmi läbimine üldse põhieesmärgiks. Oluline on avastada uusi kohti, seigelda pesakonnaga ringi ja veeta mõnusalt aega. Kuna punktide läbimist tõestavad fotod, on mul üle tüki aja jälle mõnus võimalus Katsile poseerida ja perealbumi jaoks meist kõigist pilte saada-teha.

Üle-eelmisel laupäeval käisime Müüsleris kilplastel külas ja Rakvere linnuses keskaja kaasaegset interpretatsiooni vaatamas. Üleeilsel laupäeval käisime Lätis maa-aluseid järvi uudistamas. Kõik kenad pisikesed sõidud ja palju avastamist.
Greatbalticu kaart ajab natuke umbluud, vähemalt Vehjni kohapealt küll, seetõttu soovitus neile, kes sinnakanti lähevad – ärge häbenege kohalikelt teed küsida.
Teine vihje veel: kes tahavad minna Ligatnesse Läti NSV valitsuse loodud maa-alust tuumavarjendit vaatama, ärgu uskugu mängubrošüüri lahket lubadust lahtiolekuaegade suhtes – punkrisse pääseb ainult giidiga ja ettetellimisel.
Nii et meie pildistasime Ligatne rehabilitatsioonikeskuse ukse ees, mite onu Leniniga kaelakuti.

Täna hommikul tõmbas pesakond jee, ülemere Kihnu poole. Käisin linnas tööl ja stoppasin end pärast koju tagasi. Mingi seletamatu idee ajel varustasin end kolmeliitrise Pinotexi purgiga, mõeldes ilmselt, et hakkan (paduvihmas, irw) verandale iluravi tegema.
Igatahes nii ma jalutasin, purgike näpus, vihm pähe pladisemas – miks eestlastel sajab nagu oavarrest ja venelastel nagu ämbrist, kas keegi teab? – ja leidsin tee äärest lausa vapustavad metsmaasikad. Viimase vindini tumepunased ja natuke vettinud, nii et vihmavee maitse läks metsmaasikamahlaga segi…

Vihm räägib ikka ladina keelt… Ma tegin Pinotexiga, kui ma seda juba nii kangelaslikult kilomeetreid käe otsas olin tassinud, natuke köögikappidele iluravi, kuulasin üle maja oma teisme-ea lemmiklauljaid, jõin uhkes üksinduses ära Katsi eile poolikuks jäänud ja alahoidliku käega külmkappi pandud tumeda õlle ja keetsin piparmünditeed.

Kui muusika ei mängi, on siin väga-väga vaikne.