Koolist ja Kruusamäest ja ilust

Teate, mis ma tegin? Ma läksin kooli!
Ma olen endaga padurahul ja paduelevil. Mul oli eile-täna esimene õppetsükkel ja see oli nii-nii-nii huvitav.
(Siinkohal oleks nüüd aus ära öelda, et ma olen kohutavalt kehva auditoorse õppe taluvusega - mulle meeldib lugeda, mitte kuulata. Ja kui ma olen pidanud kuulama, siis on kaks võimalust: a) asi on minu jaoks liiga keeruline ja seega ebahuvitav või b) asi on minu jaoks tuttav ja seega liiga lihtne.)
Seekord aga meeldis mulle kuulata. Ei olnud liiga keeruline, et arusaamatuna mõjuda. Ammugi mitte liiga lihtne, et igav hakkaks.
Ma olen vaimustuses ja põnevil. Ma olen nagu... nagu kümmekond aastat noorem.

*

Tartust tulles käisin Ilmar Kruusamäe "Inimesi" vaatamas. Või siis inimesi, kui rääkida portreedest endist, mitte näitusest.
Sellised suured-suured portreed, kordades üle-elusuuruses.
Need on ilusad.
Ja "ilu" on ikka kohutavalt subjektiivne.
Mõtlesin, et miks nt naisteajakirjandus promob ühesugust ilu. Et ilus on, kui pole kortse ja kõik on proportsioonis...
Kruusamäe inimesed on kortsudega (paljude kortsudega!) ja ebaproportsionaalsed. Nagu me kõik, kui meid ei retušeerita. Ja väga ilusad. Nagu me kõik. Vähemalt see enamik, kelle silmades on valgust ja hinge.
Mõtlesin, et ilu ei saa " välja teenida" - et teen nii ja siis olen ilus. Ilu on kõigil olemas.
Algusest saati ja lõpuni välja, võõrandamatult.
See välja teenitav saab olla hoolitsetus. Mis on - vähemalt minu arvates - suhteliselt oluline, aga millel pole iluga vähimatki pistmist.

"Sügisballi" järel

Käidud ja nähtud. Arvamused on vastakad - minu meelest on tegemist lausa suurepärase filmiga, šedöövriga - peegliga, mis on tõstetud inimeste ette, et anda neile võimalus enesele pika sügava pilguga otsa vaatada. Katsi meelest on tegu arusaamatu jamaga.
Võib-olla ei ole Kats olnud kunagi nii sügavuti üksi. Või ei mäleta seda.

Ma vaatasin seda filmi ja meenutasin kõiki noid öiseid ja varahommikusi kõrtse, kus ma olen olnud üksi, ehkki inimestest ümbritsetud ja julgedes mõnda neist ka endaga kokkukuuluvaks pidada - vähemalt mingi perioodi raamides.
Meenutasin nägusid enda ümbert neis kõrtsides. Inimesi, kes olid väljas samal põhjusel nagu mina: peitmas oma üksildust seltskondlikkuse maski taha.
Ma arvan siiamaani, et seltskondlikkuse maski taga ollakse kõige enam üksi. Kõige valusamalt üksi.

Ma meenutasin kõiki neid "õrna hinge ja nõrga maksaga mehi", kellega ma olen neissamustes kõrtsides joonud ja rääkinud. Kuulanud nende valu ja lootusi ja avanud enda omi.
Miks ma räägin meestest? Sest naised mu suhtlusringis on olnud kainemad ja mõistlikumad.

Kohati ei olnud ma päris kindel, kas mälupildid üksildusest keset seltskonda on ikka kindlalt kõik minu omad. Või kuulub mõni neist Undile või Vahingule või Kallasele.
Midagi on loetud. Midagi on kogetud. Midagi on kogetud sellepärast, et enne on loetud. Midagi on enne kogetud ja siis lugedes mällu jäänud.
"Mu üksindus on sama suur/ kui siis, kui maailm loodi..." - see oli vist Ristikivi.

*
Ma tahtsin üksildusest veel kirjutada. Liiatigi - ma olen üksinda kodus. Kats ja Kristofer läksid Unekoti emale külla ja jäävad paariks päevaks ja see on minu igatsemise ja üksilduse ja "kana ja televiisori" aeg.
... aga siis tuli üks telefonikõne, mis hajutas mõtted üksildusest suureks värviliseks pärlikeeks. Ei, isegi mitte kee ei ole õige võrdlus, pigem nagu värvilistest pärlitest linik.

Kas te märkate, ma opereerin mõistetega üksi ja üksinda ja üksindus ja üksildus kuidagi imelikult? Kohmakalt ja kaugelt, retrospektiivis ja alatikestvas natukeses hirmus, aga ikkagi distantsilt?

"Sügisball" aga, tõepoolest, on üks vaatamist väärt film.

Moodsa naise süllogism

... kaasaegse furnituuriga köök võimaldab vähendada argiaskeldusteks kuluvaid samme, optimeerida liigutusi, säästa aega ja isiklikku energiat... karusselliga riiulid, puutel avanevad ja isesulguvad sahtlid... köögikappide sisemine elu ja ilu...
(pudemed köögimööbli reklaamartiklist)

... leida rohkem võimalusi liikumiseks. Iga astutud samm töötab vereringe ja südame heaks... kummardused ja sirutused on tugi- ja liikumiselundkonna tervise huvides hädavajalikud...
(pudemed terviseteemalisest artiklist)

Kui need kaks mõttekäiku kokku panna, mis me saame? Moodsa köögi, kus furnituur ja tehnika vähendavad samme ja käimisraja trenažöör on sealsamas kööginurgas, et kokkuhoitud sammude ajal natuke trenni saaks teha.
Me saame moodsa naise süllogismi!

Akvarelne

Unõlaja para... Täies uhkuses. Koduümbrus on nagu akvarell - vahtrad, tammed, kastanid... Kollane, punane, sadat eri sorti kollast ja punast, rohelist ja pruuni.
Sügiskrookused läksid õitsema, õrnhaprad ja lillapastelsed õied tulid külge.

Sügis on meeleolude kõikumise aeg. Akvarellivaimustusest tumehalli enesetundeni ja tagasi. Kaneelilõhnasest töövaimustusest soovini end kõigest välja lülitada. Ja tagasi.

Lapsukesel algas laupäevane mängukool. Täna oli aktus. Saime kõik täiesti mõõdutundetult kiita: ikka, et nii toredad lapsed ja nii hoolivad vanemad jne. Ja et õppimine on tee, mis ei saa kunagi otsa ja nii edasi. Minu jaoks kraadikese lääge, aga armas ju ka.
Vanaema (Kristoferi oma) kutsus meid pärast lõunale, see oli veel armsam...

Avastasin, et remondis on ühtteist, mis valmistab lausa meelelist naudingut: Kats paneb meie valmivasse kodukontorisse (jaa - me saame päris eraldi kontoriruumi, elustuudio jääb rohkem elamiseks ja me hakkame hommikuti tõusva päikese paistel töötama!) laudpõrandat. Mulle kui siidikäpale ja laiskvorstile on jäänud kiitmise ja imetlemise vastutusrikas töö. Teen seda täie pühendumisega - see lõhn, see puidu-tunne naha vastas, see heledus ja soojus on võrratud. Kats isegi muidugi topelt, a seda ta teab niigi.
Käisin just seal toas, lamasin natuke aega valmis põranda-osal ja tunnetasin puitu.
Tõsi, see NII naturaalne tunne kaob lakikihi alla, õlitamise jaoks on meil neid sebivaid käpakesi liiga palju.

NAD (blog.tr.ee) võivad ju vahel päris armsad olla

Vaatan mina oma selleblogi-postkasti - valideerimiskood ja...
Nojah, ja nii see läks.
"IWIXZMuzuK"

Transamees kui firma visiitkaart

Näide firmalt Raitwood.

Ülesanne.
Tellida ja kätte saada 40 ruutmeetrit põrandalauda.

Tegevuskäik.
Otsida netist välja sobiv hinna ja kvaliteedi suhe.
Minna oma silmaga üle kaema, kas pakutav on see, mis ta näis olevat.
Võtta ettemaksuarve.
Leppida kokku transport.
Küsida, kas on vaja pealelaadimise ajaks kohale tulla. Kuulda, et pole vaja ja jääda uskuma.
Järgmisel päeval maksta arve ning olla kodus laudu vastu võtmas.
Tulevad!
Paraku valed. Toapõrandale sobivate laudade asemel immutatud lauad, mis sobiks õue terrassipõrandaks.
Kõne firmasse.
Nad vabandavad viisakalt ja lubavad vea parandada st õiged lauad saata ja vanad kaasa viia.
Loogiline, eks. Kellel ei võiks juhtuda.

Ja nüüd vigade parandus a la Raitwood.
Tuleb suur, tuliuus ja väga modernne auto. Koos väga vana ja silmnähtavalt lonkava mehega, kes selle tehnikaimega kaootilisi liigutusi tehes maja ette nafta-puuraugu jätab, wifi-purgi paigast lööb, üritab heki ära lömastada… Kui laualaadung katuse kohal ohtliku pirueti teeb, jätab süda paar lööki vahele.
Ja siis, kui minu lauad maas, ütleb transamees tuimalt, et tema asi ei ole, kuidas firma lauad autosse peaks saama.
Jumala eest, kui need lauad tänu immutamisele haisenud ei oleks, oleks ma öelnud, et minu asi – ausalt öeldes – kah mitte.
Ja kui see mees nii sent surmale võlgu poleks olnud… Ja kui ma poleks mõelnud, et äkki mõni naine armastab teda ja kui ma ta siin tassima panen, siis äkki sureb ära ja see naine jääb leseks jne.
Kui mul sellised mõtted pähe tulevad, siis oleks mul kõige õigem end kuskile kinnisesse tuppa lukustada – sest siis ma käitun nii, nagu kliendil polekski mingeid õigusi ja sellega taastoodan viletsat kliendisuhtlust.
Igatahes tassisime me need lauad õue ja see udupeen aparatuur tõstis need üles.

Wifi-purk tagasi, puuraugu likvideerimine jääb homset ootama.

Taevas hoia – selline klienditeenindus peaks küll firma juhtimisele ohtlik olema.

Lauad, a propos, on aga täiesti korralikud. Nii et firma puidutöö (loe: põhitöö) tegijatele pole midagi ette heita.

Koduõppest mõtiskledes

Lugesin täna veidike koduõppest. Eesti Naises oli lugu ja vaatasin ka saiti www.koduope.ee. Teadsin kunagi ka üht kena meest, kes oma poega ise kodus õpetas, sest oli kindel, et saab sellega kooliga võrreldes paremini toime. (Ilmselt sai ka.)
Oleks minu kooliajal see võimalus olnud... Õppida kodu või ema töökoha või raamatukogu tolmuses vaikuses!
Tõsi, vahel lubati mul koolist poppi teha. Ema andis loa välja magada - lugesin liiga paljudel öödel poole hommikuni - ja jättis kompensatsiooniks mingi pisikese tõlketöö teha vmt. Kui see oli proosa, tegin hästi ruttu ära, kui luule, siis mängisin sellega päev otsa nagu kassipoeg lõngakeraga või kutsikas kondiga. Koolis - põhikoolis vähemalt - nii põnevaid ülesandeid juba ei olnud.
Ja nüüd on mul iseenda sees üks natuke valus mõttekogum. Ikka see... 7.50 riidesse, 8.15 kiidetud olgu maa...
Mul on hirm, et äkki käib Kristofer lasteaias sellepärast, et mul on vaja laps ÄRA saata, et päeval töötada. Hommikuti ma sõna otseses mõttes VISKUN töösse, teatava näljaga tekstide ja kokkulepete jmt järele.
Et kas see võib olla suurem põhjus kui tema sotsiaalne harimine ja alushariduse andmine?
Ma ei meeldi endale eriti, kui see nii on.

Kui ma sõpruskonna näidete peale mõtlen, siis on variante seinast seina. Lasteaed ja hoogne areng. Lasteaed ja vilets areng. Kodu ja hoogne areng. Kodu ja vilets areng.

Kristofer oleks justkui sotsiaalsem kui mina olin. Aga olen ma andnud talle võimalust olla midagi muud?

Lihtsam valik

Mul on kahtlane tunne, et ma ei otsi oma lemmikblogisid enam tükk aega blogipuu küljest. Ei armasta ma liigseid muudatusi...
Kõik need registreerumised ja valideerumised... Mis see Majakovski kirjutaski? "Sind hundina pureksin, bürokratism!"
Lihtsam valik oli koondada lemmikute nimekirja need, KELLE PÄRAST ma aegajalt blogipuu vahet velkisin.
Järjekord on äärmiselt* suvaline. Märkides tegelikult vaid seda, mispidi blogid käidud lehekülgede loetelus seisid.

* Kui ma tahaks end põnevaks teha, võiksin ju kirjutada ka fataalselt suvaline.

Tajuhetk: ARMASTAB!

Ühe hea sõbratariga tuli jutuks, et kas me mäletame mõnda hetke, mil me selgelt tundsime seda tunnet, et MINU EMA ARMASTAB MIND.
Ilmnes, et ehkki me saime mõlemad lapsepõlves oma emadega ilmselt üle keskmise hästi läbi, on (ikka mõlemal) see tunne pärit kusagilt täiskasvanuea piirilt.
Üks ühisjoon on meil veel – me mõlemad teeme praegu oma emadega pisut ametialast koostööd. Aga me ei suutnud välja mõelda, kas selle ja selle suurest peast tajutud armastuse vahel on mingi seos või on see juhus.

Temal oli see nii, et ta õppis ülikoolis esimesel kursusel ja avastas, et ta on rase ja sai aru, et ei suuda hakkama saada tööotsimise, õppimise ja lapsega ning et selles valikus lendab üle parda õppimine. Ja siis istus ta oma ema kõrval ja nuttis ema kampsuniõlga märjaks ja korraga taipas, et kui väga tal on oma emaga vedanud. Ja et küllap saab temast endast ka päris hea ema. Sellest päevast on varsti paarkümmend aastat möödas, aga meeles on ikka.

Minu lugu on pärit keskkoolilõpusuvest. Olin eksamitega ropult vaeva näinud, nii lõpetamise (mis õnnestus minu kohta päris edukalt) kui sisseastumise eksamitega (mis mu kenasti puhtalt joone alla jätsid) ja plaan B eeldas akadeemiliste teadmiste kõrval väga korralikku sportlikku vormi. Mis, paraku, oli eksamikevadel mõnevõrra tagaplaanile jäänud.
Paar nädalat aega end vormi viia tähendas kahte trenni päevas. Hommikust tegin ise, õhtuses lõi ema ka kaasa. Ühe järjekordse sprindi ajal aga tabas mind see ARMASTAB!-tunne.
… Seal ta seisis raja ääres, stopper pihus ja valvas pingsalt iga mu sekundi murdosa. Pisike, ilus ja kohutavalt kindel, et ma saan aja vähenema. (Ja tal oli õigus!)
Siiamaani, kui räägitakse ema-armastusest, tuleb mulle meelde stopperiga emme raja ääres, keskendunud pilk sekundi murdosadele suunatud.

Jutustage teie ka mõni laast ema armastuse äratundmisest… Kui meelde tuleb. Kui viitsite ja raatsite jagada. Kui seda üldse saab niimoodi kirjeldatasse hetke panna...

Pinnapealselt psüühika sügavikest

Kati juures veereb üks huvitav vestlusteema – antidepressantide kasulikkusest või kahjulikkusest. Kommenteerisin seal ka, aga natuke jäi veel kripeldama.
Nimelt üks mõttekäik, et tasemel psühhoteraapiaks on vaja palju ressursse. Kõik need gestaldid ja psühhodraamad… Kõik need nlp-d ja need freudistlikud diivanid…
Raha läheb, vaieldamatult.
Tulemust… Võib tulla, võib mitte tulla.

Ja siis hakkasin ma mõtlema, et kas seda kõike ongi tegelikult vaja? Ma saan aru, et see on tänapäeval, mil kõik on muudetav, ravitav ja korrigeeritav, natuke labaselt kõlav mõte. Aga ikkagi…

Kui ma olen kurb, siis ma olen kurb. Teadmine, et selle kurbuse juured on pärit mu varasest lapseeast, ei tee seda kurbust ju mitte väiksemaks. Aega tagasi ei keera ja varase lapseea probleeme enam ei lahenda.
Oleks siis lihtsalt kurb edasi ja vaataks maailma natuke uudishimuliku pilguga, et “näis, kas peale kurbust tuleb ka veel midagi…”?
Analoog suhetega. Need on kas nauditavad või ei ole. Nauditavat suhet tuleks hoida, teistsugune tuleks katsuda viisakalt ära lõpetada – aga enese või kaaslase psüühika alumistesse kihtidesse tungimine ei pruugi kumbagi soodustada.

Ma mõtlesin, millega alateadvust võiks võrrelda. Kaks võrdlust tuli pähe – eelmised elud ja maa.

Täitsa võimalik, et ma olen siin N korda olnud. Vahel une ja ärkveloleku piiril tundub, et ma isegi MÄLETAN midagi. Aga kui neid varasemaid elusid olnud ongi, siis las nad olla. Nende probleemid ja rõõmud on lõppenud, siin ja praegu on juba teised.
Mis see annaks, kui täpselt teada püüaks saada, mis toimus?

Või siis maa… Selleks et sööki ja ilu luua (loe: köögivilja ja lilli kasvatada), ei pea tungima kuigi sügavale. Mõnekümne sentimeetri üles tuhnimisest piisab. Kõik see, mis jääb allapoole, vajab vaid respekti – see on. Aga mitte pööramist ega uudistamist.
Sama lugu noore puuga. Auk tema mulda panekuks on ikka üsna madaluke. Hiljem, kui puu kasvama on läinud, sirutab ta ise juured tasahaaval sügavamale.

Ja mis seal psüühika sügavamates kihtideski niiväga otsida peaks olema…? See, mis on, on pagas (loe: vaimne ja meeleline toitainetevaru) elamiseks. Kuskil on tagavaraväljapääsuna kasutamiseks pihutäis atavisme. Siis, kui neid vaja läheb, pole nagunii aega juurelda, kas need on pärit Darwini kirjeldatud protsessist või pani Vanajumal need kaasa või pärinevad need eelmise elu kogemusest või anti kosmosest kaasa.

Mu tänane soov kõigile, kes siia satuvad - rohkem pinnapealseid rõõme!

Kibe!!!!

Kallis Julija on nüüd abielus: eile oli tema ja Allani pulmapidu. Kihlustest olen ma kunagi – Pronksiöö aegu – kirjutanud.
PALJU ÕNNE!!!!

Ülilühidalt toimunust. Pärast registreerimist käis kogu pulmaseltskond Vääna rippsillal, Keila-Joal südameid lukku panemas, kurepesa ümber linte sidumas ja Allani isa juures puud istutamas. Kui kurepesa-maagia töötab, siis – noored – vajate te kibekähku oma maja:).
Ja siis pulmapidu!!! Tantsu, tralli, lusti… Lahedaid inimesi, nalja, muusikat, kauneid tooste...

Suhkurmagusaid ja tšillikibedaid pilte saab ehk lähitulevikus.

Omaette teema võiks olla organiseerimisfaas. Lubasin Julijale, et kui ma kunagi peaksin saama tellimuse mõne seriaali või komöödiafilmi stsenaariumi kirjutamiseks, siis kirjutan sinna pulma-eelse sagina sisse ja pühendan selle mõtteliselt talle:).