Koduõppest mõtiskledes

Lugesin täna veidike koduõppest. Eesti Naises oli lugu ja vaatasin ka saiti www.koduope.ee. Teadsin kunagi ka üht kena meest, kes oma poega ise kodus õpetas, sest oli kindel, et saab sellega kooliga võrreldes paremini toime. (Ilmselt sai ka.)
Oleks minu kooliajal see võimalus olnud... Õppida kodu või ema töökoha või raamatukogu tolmuses vaikuses!
Tõsi, vahel lubati mul koolist poppi teha. Ema andis loa välja magada - lugesin liiga paljudel öödel poole hommikuni - ja jättis kompensatsiooniks mingi pisikese tõlketöö teha vmt. Kui see oli proosa, tegin hästi ruttu ära, kui luule, siis mängisin sellega päev otsa nagu kassipoeg lõngakeraga või kutsikas kondiga. Koolis - põhikoolis vähemalt - nii põnevaid ülesandeid juba ei olnud.
Ja nüüd on mul iseenda sees üks natuke valus mõttekogum. Ikka see... 7.50 riidesse, 8.15 kiidetud olgu maa...
Mul on hirm, et äkki käib Kristofer lasteaias sellepärast, et mul on vaja laps ÄRA saata, et päeval töötada. Hommikuti ma sõna otseses mõttes VISKUN töösse, teatava näljaga tekstide ja kokkulepete jmt järele.
Et kas see võib olla suurem põhjus kui tema sotsiaalne harimine ja alushariduse andmine?
Ma ei meeldi endale eriti, kui see nii on.

Kui ma sõpruskonna näidete peale mõtlen, siis on variante seinast seina. Lasteaed ja hoogne areng. Lasteaed ja vilets areng. Kodu ja hoogne areng. Kodu ja vilets areng.

Kristofer oleks justkui sotsiaalsem kui mina olin. Aga olen ma andnud talle võimalust olla midagi muud?