Koolist ja Kruusamäest ja ilust

Teate, mis ma tegin? Ma läksin kooli!
Ma olen endaga padurahul ja paduelevil. Mul oli eile-täna esimene õppetsükkel ja see oli nii-nii-nii huvitav.
(Siinkohal oleks nüüd aus ära öelda, et ma olen kohutavalt kehva auditoorse õppe taluvusega - mulle meeldib lugeda, mitte kuulata. Ja kui ma olen pidanud kuulama, siis on kaks võimalust: a) asi on minu jaoks liiga keeruline ja seega ebahuvitav või b) asi on minu jaoks tuttav ja seega liiga lihtne.)
Seekord aga meeldis mulle kuulata. Ei olnud liiga keeruline, et arusaamatuna mõjuda. Ammugi mitte liiga lihtne, et igav hakkaks.
Ma olen vaimustuses ja põnevil. Ma olen nagu... nagu kümmekond aastat noorem.

*

Tartust tulles käisin Ilmar Kruusamäe "Inimesi" vaatamas. Või siis inimesi, kui rääkida portreedest endist, mitte näitusest.
Sellised suured-suured portreed, kordades üle-elusuuruses.
Need on ilusad.
Ja "ilu" on ikka kohutavalt subjektiivne.
Mõtlesin, et miks nt naisteajakirjandus promob ühesugust ilu. Et ilus on, kui pole kortse ja kõik on proportsioonis...
Kruusamäe inimesed on kortsudega (paljude kortsudega!) ja ebaproportsionaalsed. Nagu me kõik, kui meid ei retušeerita. Ja väga ilusad. Nagu me kõik. Vähemalt see enamik, kelle silmades on valgust ja hinge.
Mõtlesin, et ilu ei saa " välja teenida" - et teen nii ja siis olen ilus. Ilu on kõigil olemas.
Algusest saati ja lõpuni välja, võõrandamatult.
See välja teenitav saab olla hoolitsetus. Mis on - vähemalt minu arvates - suhteliselt oluline, aga millel pole iluga vähimatki pistmist.