Lee arvutikodu

Segasumma. Koos armsate inimeste ja loomadega

reede, september 07, 2007

Pinnapealselt psüühika sügavikest

Kati juures veereb üks huvitav vestlusteema – antidepressantide kasulikkusest või kahjulikkusest. Kommenteerisin seal ka, aga natuke jäi veel kripeldama.
Nimelt üks mõttekäik, et tasemel psühhoteraapiaks on vaja palju ressursse. Kõik need gestaldid ja psühhodraamad… Kõik need nlp-d ja need freudistlikud diivanid…
Raha läheb, vaieldamatult.
Tulemust… Võib tulla, võib mitte tulla.

Ja siis hakkasin ma mõtlema, et kas seda kõike ongi tegelikult vaja? Ma saan aru, et see on tänapäeval, mil kõik on muudetav, ravitav ja korrigeeritav, natuke labaselt kõlav mõte. Aga ikkagi…

Kui ma olen kurb, siis ma olen kurb. Teadmine, et selle kurbuse juured on pärit mu varasest lapseeast, ei tee seda kurbust ju mitte väiksemaks. Aega tagasi ei keera ja varase lapseea probleeme enam ei lahenda.
Oleks siis lihtsalt kurb edasi ja vaataks maailma natuke uudishimuliku pilguga, et “näis, kas peale kurbust tuleb ka veel midagi…”?
Analoog suhetega. Need on kas nauditavad või ei ole. Nauditavat suhet tuleks hoida, teistsugune tuleks katsuda viisakalt ära lõpetada – aga enese või kaaslase psüühika alumistesse kihtidesse tungimine ei pruugi kumbagi soodustada.

Ma mõtlesin, millega alateadvust võiks võrrelda. Kaks võrdlust tuli pähe – eelmised elud ja maa.

Täitsa võimalik, et ma olen siin N korda olnud. Vahel une ja ärkveloleku piiril tundub, et ma isegi MÄLETAN midagi. Aga kui neid varasemaid elusid olnud ongi, siis las nad olla. Nende probleemid ja rõõmud on lõppenud, siin ja praegu on juba teised.
Mis see annaks, kui täpselt teada püüaks saada, mis toimus?

Või siis maa… Selleks et sööki ja ilu luua (loe: köögivilja ja lilli kasvatada), ei pea tungima kuigi sügavale. Mõnekümne sentimeetri üles tuhnimisest piisab. Kõik see, mis jääb allapoole, vajab vaid respekti – see on. Aga mitte pööramist ega uudistamist.
Sama lugu noore puuga. Auk tema mulda panekuks on ikka üsna madaluke. Hiljem, kui puu kasvama on läinud, sirutab ta ise juured tasahaaval sügavamale.

Ja mis seal psüühika sügavamates kihtideski niiväga otsida peaks olema…? See, mis on, on pagas (loe: vaimne ja meeleline toitainetevaru) elamiseks. Kuskil on tagavaraväljapääsuna kasutamiseks pihutäis atavisme. Siis, kui neid vaja läheb, pole nagunii aega juurelda, kas need on pärit Darwini kirjeldatud protsessist või pani Vanajumal need kaasa või pärinevad need eelmise elu kogemusest või anti kosmosest kaasa.

Mu tänane soov kõigile, kes siia satuvad - rohkem pinnapealseid rõõme!

6 Comments:

At 12:55 PM, Blogger unekott said...

mulle see puu istutamise jutt kangesti meeldib. seepärast tuututaks siit edasi -
et kui istutad kaks puud - üks kasvab ilusti, teine mitte nii ilusti - hakkab kiratsema. mõtled et näeh - ju siis oligi kehva puukene. aga tegelikult, lähemal uurimisel, selgub et juurestik ühel paekihist läbi ei lähe, teise kasvupinnas aga juppi parem. vot. et siis ikka veits oleks vaja teada oma minevikust/lapsepõlvest, juurte alusest. OK, tõsi, kui kõik on korras siis pole vaja surkida. aga ega psihhide jutule ei minda ju siis kui kõik korras, samuti ei siruta ju rahustite järele ka käsi niisama...

 
At 2:01 PM, Anonymous Anonüümne said...

See "niisama käe sirutamine" on veel omaette teema. Et kas ja kuipalju me tegelikult VAJAME seda, mida me ARVAME end vajavat või mille vajamist meile vasakult ja paremalt üha meelde tuletatakse.
Mõni neist "vajadustest" on ju suurepärane - näiteks šampanja ja kaaviar. Mõni puhta kahjulik (narkootikumid kasvõi). Aga kummasse kategooriasse paigutada alateadvusse tungimine...?
Muide, psühhoteraapias on ju üks väga pinnapealne suund ka - lahenduskeskne lühiteraapia.
Ise vast kasutakski vajadusel (või siis "vajadusel" seda.)
Lee

 
At 3:02 PM, Anonymous Anonüümne said...

tegelt täitsa nõus. ega see iseendas urgitsemine reeglina kusagile ei vii. on asju, mida tuleb teada, on neid, mida tuleb lahendada.... kuid siiski tuleks sealt nö edasi minna, oma elu edasi elada. kui me teel komistame miski hunniku otsa, siis on täitsa ok, kui me teadvustame, mis hunnik see oli ja vajadusel ennast sellest puhastame. aga siis tuleks ikkagi edasi minna, mitte jäädagi sinna hunnikusse sorkima.

loomulikult ei kehti see kõigi kohta, kuid tegelikult ei ole mingi imenähtus inimene, kes oma elu elamise asemel sorib ainult oma probleemides ja minevikus. samas - võibolla peaks mõni terapeut just suunama sellise inimese elamise juurde, kui ta ise pole suuteline oma fookust muutma.

 
At 3:39 PM, Anonymous Anonüümne said...

nagu ütles näitleja mirtel pohla postimehes olnud intervjuus : «Et õpiksin endaga leppima. Et ma ei istuks tehtud vigade otsas."

 
At 7:18 AM, Blogger karikate emand said...

Tegelikult need uuemad teraapiad nii väga minevikus ei urgitsegi, seda teeb põhiliselt ikka vana hea :) psühhoanalüüs, mis on tõesti kallis ja pikaajaline teraapia.
Aga uuemate hulgas on lausa üks - ma ei mäleta, kas see oli nüüd geshtaltpsühholoogia või muu - mis lausa keelab rääkida minevikust, ja keskendub selgelt ja konkreetselt olevikule. Kui inimene hakkab heietama, mis talle kunagi tehtud on, siis terapeut katkestab teda sobival hetkel ja küsib: Aga mis sinu praeguses elus takistab sul õnnelik olla?
No umbes nii. :)

 
At 8:47 PM, Blogger Ramloff said...

Mõnes mõttes nõus, mõnes mõttes mitte.

Kui meil kõht valutab, siis me võtame rohtu ja kui pikalt valutab läheme arsti juurde, et teada põhjuseid.

Psüühika puhul on iga selline case, kus me teame, mis seda on põhjustanud, ikkagi suht lihtne case. Hoopis keerulisemaks läheb siis kui meie irratsionaalne pool, mis on suures osas meile seletamatu, hakkab meis pead tõstma ning loob mõttemustreid, mis meid kas halvavad või koguni sunnivad meid tegutsema nii, nagu meie mõistuslik pool taunib.

Toon ühe näite ühest hiljuti loetud psühholoogia alasest raamatust. Inimest valdas ülimalt tugev paanikahoog, kui ta nägi tulipunast piisavalt suurt autot. See paanikahoog oli täiesti ohjeldamatu ning tihti inimene käitus nii, et tema elu oli ohus.

Meil on kaks võimalust: kas võtta see lihtsalt rohtudega maha - ilmselt tarvitaks see inimene siis elu lõpuni mingit ravimit, mis paanika temas alla suruks, või üritada tungida selle paanika juureni ja üritada need juured kõrvaldada.

See oli selline väga lihtne näide, aga illustreerib ehk seda, mida silmas pidasin.

Inimesed on erinevad, ja irratsionaalse jõud erinevates inimestes erinev, kuid tihti võib irratsionaalne tundemuster hakata elu domineerima ja siis on kaks võimalust: kas tõesti võtta see tablettidega maha, või otsida selle mustri põhjuseid. Tablette tuleb ainult et kardetavasti korrata.

 

Postita kommentaar

<< Home