Tajuhetk: ARMASTAB!

Ühe hea sõbratariga tuli jutuks, et kas me mäletame mõnda hetke, mil me selgelt tundsime seda tunnet, et MINU EMA ARMASTAB MIND.
Ilmnes, et ehkki me saime mõlemad lapsepõlves oma emadega ilmselt üle keskmise hästi läbi, on (ikka mõlemal) see tunne pärit kusagilt täiskasvanuea piirilt.
Üks ühisjoon on meil veel – me mõlemad teeme praegu oma emadega pisut ametialast koostööd. Aga me ei suutnud välja mõelda, kas selle ja selle suurest peast tajutud armastuse vahel on mingi seos või on see juhus.

Temal oli see nii, et ta õppis ülikoolis esimesel kursusel ja avastas, et ta on rase ja sai aru, et ei suuda hakkama saada tööotsimise, õppimise ja lapsega ning et selles valikus lendab üle parda õppimine. Ja siis istus ta oma ema kõrval ja nuttis ema kampsuniõlga märjaks ja korraga taipas, et kui väga tal on oma emaga vedanud. Ja et küllap saab temast endast ka päris hea ema. Sellest päevast on varsti paarkümmend aastat möödas, aga meeles on ikka.

Minu lugu on pärit keskkoolilõpusuvest. Olin eksamitega ropult vaeva näinud, nii lõpetamise (mis õnnestus minu kohta päris edukalt) kui sisseastumise eksamitega (mis mu kenasti puhtalt joone alla jätsid) ja plaan B eeldas akadeemiliste teadmiste kõrval väga korralikku sportlikku vormi. Mis, paraku, oli eksamikevadel mõnevõrra tagaplaanile jäänud.
Paar nädalat aega end vormi viia tähendas kahte trenni päevas. Hommikust tegin ise, õhtuses lõi ema ka kaasa. Ühe järjekordse sprindi ajal aga tabas mind see ARMASTAB!-tunne.
… Seal ta seisis raja ääres, stopper pihus ja valvas pingsalt iga mu sekundi murdosa. Pisike, ilus ja kohutavalt kindel, et ma saan aja vähenema. (Ja tal oli õigus!)
Siiamaani, kui räägitakse ema-armastusest, tuleb mulle meelde stopperiga emme raja ääres, keskendunud pilk sekundi murdosadele suunatud.

Jutustage teie ka mõni laast ema armastuse äratundmisest… Kui meelde tuleb. Kui viitsite ja raatsite jagada. Kui seda üldse saab niimoodi kirjeldatasse hetke panna...