Lee arvutikodu

Segasumma. Koos armsate inimeste ja loomadega

neljapäev, juuni 29, 2006

Miniresümee esimesest lasteaia-aastast

"Miks sa pole vahepeal kirjutanud?" on mõned sõbrad minult küsinud.
Aga sellepärast, mu kallid, et on suvi, emme Lee on lohakas ja ajahädas, lapsuke on lasteaiast kodus, kõik mu vajalikud tööd lohisevad nagu mõisa köis pärisorjuse ajal, moosipurgirivi kasvab jne. Segane, aga sõbralik. Mina. Vahepeal.
Olen mõelnud, et peaksin kirja panema midagi sellest, mida aasta lasteaias meile andnud on. Kolm korda kolm mõtet.

1. Kristofer on õppinud teiste lastega mängima. Ja saanud teada sedagi, et sel tegevusel on toreduse kõrval teisigi nüansse.
2. Paar uut sõpra, kellega on lõbus ja kerge.
3. Üks kaaslane, kellega kohe kisub kaklema. (Pool jõulupidu kulus mul nurga taga nende lepitamiseks. Lõpuks andsid kätt. Järgmisel päeval kaklesid edasi. Mu arvamus oma headest lepitajavõimetest kukkus kuuldava kolinaga.)
4. Oh, kui palju uusi kunstivõtteid! Värvidega olime ennegi kokku puutunud, aga rebimine ja kleepimine ja kivitrükk tulid lasteaiast. Kivitrükk on meil raamitult riiulil, mulle meeldib selle kohta öelda, et improvisatsioon Klimti ainetel.
5. Laululeelutusi süle ja seljaga juurde.
6. Meeleolukad ja toredad lastepeod.
7. Kogemus võrratutest, sõbralikest ja põnevatest pedagoogidest.
8. Kogemus pedagoogidest, kel toda va võrratust ja sõbralikkust napib.
9. Tema elus on üks suund, mis areneb meist veidi eemal. Kaks lahedat tunnet - üks, kui ta läheb lasteaeda, seikluslust silmades ja lehvitab: "Tšauuuuuuuuu....!" ja teine - kui ta päeva lõpus suure hooga kaissu jookseb ja sülle ronib. (Tõele au andes tuleb tunnistada, et - ehkki harvem - vastupidiseid juhuseid on ka: "Ei taahaaaaa-"ga lasteaeda ja samasuguse tunnuslausega ära.)

Nagu näha, positiivset on rohkem. Negatiivset on ka - ilma lasteaiata poleks ma teada saanud, et mu armas väike lemmik võib vahel päris paharett olla.
Olen olnud lasteaiale südamest tänulik. Olen olnud lasteaia peale südamest solvunud. Oleme endid süüdistanud liiga varase lasteaeda paneku pärast. Ja kiitnud, et küll on tore, et panime.
Üheselt hea ega halb see igatahes ei ole.

Kui ma laps olin, tundus mulle, et laps olla on raskem kui täiskasvanu olla. Kui ma sellest rääkida püüdsin, siis suured naersid. Ja ütlesid, et kui ma ise suureks saan, siis ma enam nii arva. Nad eksisid, kui nad ei valetanud.
Laps olla on raskem. Ma arvan, et Kristoferil ka.
Lohutan end sellega, et ehk on ka tal suurena kergem. Siis, kui õigus minna-tulla-teha on kätte võideldud. Ja ma soovin, et jääksid alles nii tema armsus kui ka protestimeelsus. Eluks ajaks. Isegi kui meil sellepärast praegu vahetevahel raskem on.
Muide, kuna mulle laps olla eriti ei meeldinud, siis ma unustasin oma lapsepõlve ära. Kristofer on selle mulle jälle meelde tuletanud. Nüüd vaatan ma sellele teisiti - et see, mis tuleb meelde, aitab mul last mõista. Vähemalt vahel ja veidike.

Aa, üks asi veel. Sõnu tuleb üha juurde. Aga sellist ohtrat juturääkimist nagu Epu Martal veel ei ole. Muideks, Kristoferil on blogimaailmaski sõber - kui Martast mõni pilt on, siis hüpatakse üles-alla: "Mar-taa, Mar-taa..." Ükskord näitasin pilte ja lugesin Epu jutukesi ja meelde jäi.

teisipäev, juuni 20, 2006

Taas loomaaias

1. juunil kirjutasin ma sellest, et Kristoferil on loomaaias käitumise teemal veel kõvasti areneda. Ja kus on seda kõige parem teha? Eks ikka loomaaias!
Mulle meeldib röövlitütar Ronja ema lause, mis oli kuidagi nii, et kuristiku äärel kõndimist saab õppida ainult ühes kohas - ja see on kuristiku äär.
Igatahes oli vahepeal B sünnipäev (47). Kui ma mõtlesin, mida talle kinkida, tuli pähe, et - kutsuks loomaaeda! Ja see oli õige mõte. B oli sellest kuuldes nagu väike poiss, silmad säramas ja loomajutud suus.
"Kas me kalamajja lähme ka?... Aga linnumajja?"
Me käisime kõik majad läbi.
Kristoferi loomaaiakäitumise areng vapustas mind. Okey kõik. Ühe korra sain meelde tuletada, et "Kallike, ära karju, rebane ehmatab ära."
Suured mustad kalad olid nii B-l kui Kristoferil üks suuremaid elamusi. Kuna ihtüoloogia on mu üsna nõrk külg - kui kalapoes silte kõrval pole - siis ma ei mäleta enam nende nime.
Aga see "Oooohhhh, MILLISED...." näitamine muudkui kestab.:). Ja kui ma küsin, mida kala teeb, kas ujub (uimeliigutused randmetega) või jookseb vutt-vutt-vutt (sõrmedega laual), siis Kristofer kinnitab veendunult, et kala jookseb. Vutt-vutt-vutt.

laupäev, juuni 17, 2006

Kaugtöö

Ristikuningas käis öövisiidil. Tahtis eellepingu mustandit, mis sobiks erinevatele firmadele. Ma pole ärkvel olleski kuigi juriidiline, saati siis poolunes. Sellest, miks ta minult sedasama pisiteenet telefonitsi tööajal ei küsinud, tulebki lugu.
Ta küsis, kas ma vajadusel talle reklaame teen. No ikka, eks ole. St meie teeme on õigem, sest mina ei kujunda. Ma võin suhelda ja kooskõlastada ja välja mõelda.
Ja siis ütles Ristikuningas midagi tõeliselt naljakat: “Siis sa kolid umbes nädalaks minu juurde, eks ole. Mobiiliga saab internetti ka.”
Tema mobiiliga. Tema arvel.
Selleasemel et kodus oma püsiühendatud nurgas istuda ja suhelda-suhelda-suhelda. Vajadusel (tellimusel) tüdimuseni.
Oma arvel. Mis – juhul kui Ristikuningast peaks klient saama – on täiesti loomulik. Ta ei pea maksma mu töötamise arveid – nagunii on mul mitu tööd korraga – ega muretsema, kas mu padi on mugav ja kas ma ehk süüa ei taha.
“Aga kuidas sa saad teada, kas sa oled teinud hea reklaami kui sa kliendiga ei kohtu?”
Pikk mõtlik pilk minu poolt. Tahab ta retooritseda või tahab ta vastust. Vist tahab vastust.
“Saadan kooskõlastamisele, võtan parandusettepanekud arvesse ja viin ellu või vaidlen ümber.”
“Ilma kohtumata?”
“Kui võimalik.”
“Väga palju inimlikku suhet jääb olemata.”
“Ei jää ju.”
“Jääb ju. Sa lased endal mõjuda külma ja ebaisikulisena kui sa oled ainult sõnad.”
“Ei…”
“Jah…”
Katsi sisseastumine lõpetas vaidlemise.

See teema kummitab veel mõttes. Kümme aastat tagasi oleksin ma kindlasti Ristikuningaga samal suhtumisel olnud. Elektroonika ei asenda päris suhtlust.
Nüüd tundub mulle, et vähe on teemasid, mida arvuti ja telefoni vahendusel arutada ei saa. Eriti töös.
Ja inimlik suhe on sees. Väga ja väga on sees.
Kui näiteks raamatu autor on kaugel ja mina olen toimetaja ja kirjastaja korraga. Nii palju on rääkida ja kokku leppida. Sõnastus, kujundus, finants. Kui kõigeks kohtuda, peaks mul olema pisike pansionaat. Või siis elaks ma ühe inimese juurest teise juurde. (On tehtud mõlemat.)
Kui tellija on ühes Eestimaa nurgas ja autorite kollektiiv mööda Eestit (leebemal juhul) laiali. Et kuidas see mitte-kaugtöö välja näeks?
No ok, ma tean tegelt, kuidas. Üks kohtumine ja detailsed kokkulepped. Aga inimesed tahavad vahepeal milleski ümber mõelda…

Tunnetest. Ma kipun töötades teemasse kõvasti sisse elama. Tekib midagi armastuselaadset. Võib-olla see ei ole autori ja toimetaja suhte kohta kõige sobivam sõna. Aga mulle meeldib armastuse-sõna. Armastan veini ja šokolaadi ja kodumaad ja loomi ja inimesi ja aiatööd:). Ujumist ja matkamist ka. Ja veel paljut.
Perega tunnen eelkõige kokkukuulumist. Armastus on abstraktne tunne, mis hõlmab laias kaares kõike. Kokkukuulumine on konkreetne tunne, mis hõlmab kitsast ringi. Tingimusteta lojaalsus on see õige sõna vist.

Kaugtöö juurde tagasi. Äkki ma olengi ainult sõnad, ah? Üks selline programm, mis aegajalt erinevaid tekste toodab?
Kes jäi uskuma? Kes pidas inimeseks?

kolmapäev, juuni 14, 2006

Lõunaeestlased on teistmoodi

Sirbis kirjutab Sven Soiver lõuna- ja põhjaeestlaste erinevustest, mis pikema uurimise tulemusel täitsa olemas olla. On vist jah, ilma uurimisetagi, aga uurimus lisab kaalu:).
Põhjaeestlaste kultuuriväärtustes domineerivad individualism ja maskuliinsus, otsustatakse peamiselt üksikisiku (enda siis) kasust lähtuvalt. Maskuliinne kultuuriväärtus siis selles mõttes, et hinnatakse võimu, edu, eneseteostust ja sõltumatust, vastanduv feminiinne kultuuriväärtus eelistab elukvaliteeti, keskkonda ja hoolivust. Lõunaeestlased on valmis rohkem arvestama kollektivistlike väärtustega, riigi suurema rolliga ja abstraktse üldise heaolu nimel tehtud otsustega.
Lõunaeestlased on valmis väikeseid patte andestama, põhjaeestlased mitte. Põhjaeestlased vajavad kindlamaid reegleid ja kui nende vastu eksitakse, siis süüdlase välja selgitamist ja karistamist.
Põhjaeestlane talub määramatust halvemini ja vajab selgemaid vastuseid. jne. Lugege Sirbist.

No nii. Kui ma vahel natuke kentsakalt mõjun, siis see tuleb sellest, et ma olen lihtsalt valel pool Võhmat!
Vähemalt selle uuringu järgi annab seda sellega põhjendada.

esmaspäev, juuni 12, 2006

Milline maastik Sa oleksid?

Sellise küsimuse esitas Tiiu oma blogis. Ja arvab, et tema ise oleks suvine aas.

Küsisin Katsilt, milline tema oleks. Ta arvas, et mäed. Rohelust, kaljusid ja lumepiir.
Nagu Tatrad näiteks. Ja mägede vahel ürgorg.
Või siis oleks ta hoopis ürgmets. Roheline laas. Veidi ähvardav välimus ja palju avastamisrõõmu.
Küsisin Katsilt, millise maastikuna ta mind näeks. Ta arvas, et samuti mäed.
Ma ise arvan, et pigem meri. Vastandeid täis ja iga päev natuke teistmoodi, ehkki põhimõtteliselt ikka sama.
Avatud, lahtine. Ja mingis suhtes väga suletud süsteem. Kindla piiriga, kust pole mugav edasi minna.
Kõigest allpool – jõed voolavad ju merre. Meri saab kõik need jõed endale.
Koduks ooohhh kui paljudele. Nii neile, kes armastavad päikest kui neile, kes seda väldivad. Aga mitte kellegi ega millegi neist oma.
Vaatamiseks ja kasutamiseks, aga mitte endale saamiseks.

Milline maastik oleksid Sina, lugeja?

kolmapäev, juuni 07, 2006

Roosa uudis


TÄNA hakkas mandlipuu õitsema. Tema kolmas aasta meie aias ja esimesed õied... Täitsa ime, kuidas see habras väike puu talvekülmad üle elas. (Foto tänulikult alla tõmmatud: http://community.webshots.com.)

Müüa majakas



Vilsandi majakas on müügis, teavitab Pindi Kinnisvara. Vaatasin fotosid. Ilus on. Päris majakas.
Huvitav, kuidas laevad tänapäeval sõidavad. Kas tuletorne pole enam vaja?

Vene ajal oli aastaks (või mõneks) majakavahiks minemine üks põgenemismooduseid. Mul jäi see proovimata ja sellest on veidi kahju. Usun, et selline aasta annaks palju. Väga palju sisemist jõudu.
Lasin mõtte uitama. Milline oleks olnud mu aasta majakavahina? Täielik eemalolek kõigest. Mittesuhtlemine. Päevad, mis on täis mere ja rannaga üheksolemist, loodus- ja ilmavaatlusi… Kogu info tulevate, minevate ja olevate lindude kohta.
Vene ajal oleks see ilmselt nii olnudki. Aga praegu? Kui ma oleksin üksinda ja tahaksin aastaks kõigest tavapärasest eemale minna? Ilmselt üsna samamoodi…
Ainult üks küsimus. Kui mul oleks telefon ja võrguühendus, siis mitu nädalat (või päeva?) kuluks esimese leheloo kirjutamiseni või mõne käsikirja toimetada võtmiseni. Ja siis läheb kõik tasapisi vanasse roopasse – erinevad tööd, tähtajad… Lõpuks kutsun paariks päevaks mõne sõbra tuld sisse ja välja lülitama ja sõidan mandrile – mõni eriti sümpaatne autor, eriti põnev intervjuu, konverents…
See on lausa hirmus, kuidas iseenda eest kuhugi põgeneda ei saa:).

Mis see mu maale elama tuleminegi muud oli, kui katse oma elustiili järsult muuta. Ei õnnestunud. Elu sisu on suhteliselt sama, vorm on teine. Tõsi, mulle oluliselt sobivam.

Kuhu mul veel minna on? Majakavahte vist enam ei vajata. Ja kui vajataks, siis pere võiksin ma ehk kaasa võtta, aga kodu ju mere taha ei vii. (Huvitav, kui kaua ikkagi aega kuluks, enne kui ma üksikul saarel Kristoferile ütleks, et “Kullapai, oota veidi, mul on üks tähtajaline töö…”?)

Nii kummaline kui see ka pole, aga ma olen vist kohale jõudnud. Teen hommikul silmad lahti ja OLEN ÕIGES KOHAS. Padujahmatav minu puhul. Ma olen alati kuskile MINNA tahtnud.
Ja ma ei tea, kas see on lihtsalt tüüne päev või vaikus enne tormi.

Ja ikkagi – mille järgi laevad tänapäeval sõidavad kui tuletornid maha müüakse?

teisipäev, juuni 06, 2006

Tagoret mu suitsidaalsetele sõpradele

SEL KEVADEL on järjest üks ja teine mu sõpradest kaalunud mõnd meeleheitlikku sammu enda kallal. Õnneks jätnud selle tegemata. Ma ei saa mitte millegagi aidata. Peale selle, et ma nende peale mõtlen.
Ja riputan neile (Teile, kes Te end ära tunnete!) mõeldes üles jupikese Tagore "Aednikust" H. Masingu tõlkes.

Keegi ei ela jäädavalt ja miski ei kesta kauaks. Pea seda meeles ja rõõmutse.
Meie elu pole mitte üksainus kulunud kord-rida, meie rada pole mitte üksainus pikk rännak.
Üksainus laulik ei pea laulma ühte eatanud laulu.
Lill närtsib ja sureb, aga see, kes kannab lille, ei pea leinama ta pärast jäädavalt.
Vend, pea seda meeles ja rõõmutse.
Peab tulema täispaus kuduma täiust muusikasse.
Elu nõrkub oma loomingu poole, et uppuda kuldseisse varjesse.
Armastust peab kutsuma ära ta mängult, et juua muret ja kanda ta pisarate taevasse.
Vend, pea seda meeles ja rõõmutse.
Tõttame korjama oma lilli, et neid ei rööviks mööduvad tuuled.
Kiirustab meie verd ja selgitab me silmi ahmata suudlusi, mis häviksid, kui viivitaksime.
Meie elu on isukas, meie ihad on teravad, sest aeg helistab lahkumiskella.
Vend, pea seda meeles ja rõõmutse.
Pole aega meil haarata mõnd asja ja litsuda puruks ta ning paisata ära ta tolmu.
Tunnid tippavad väledalt ära, peites oma unelmad oma kuue palitusisse.
Meie elu on üürike, ta lubab vaid mõned päevad armastusele.
Oleksid need tööks ja orjamiseks, nad oleksid otsata pikad.
Vend, pea seda meeles ja rõõmutse.
Ilu on magus meile, sest ta tantsib ühes meie eludega samale vilkale viisile.
Teadmine on kallis meile, sest meil pole kunagi aega viimistada teda.
Kõik on tehtud ja lõpetatud igaveses taevas.
Aga maa endapette lilli surm hoiab igavesti karged.
Vend, pea seda meeles ja rõõmutse.

pühapäev, juuni 04, 2006

Jagan üht kogemust.

Meeldiv mitte, aga ikkagi kogemus…
Terve möödaläinud nädala oli mul pidevalt midagi viga. Kord valutas kõht, kord pea. Kord seedehäired, kord vappekülm või muidu imelik olemine. Reede hommikul jäi kontroll olukorra alla – ma ei suutnud enam püsti tõusta ega kõndida, lehte lugeda ega silmi lahti hoida. Proovisin mingit kontrolli hoida mediteerimisega (või viilmalikult – stresside vabastamisega), aga sain ainult hallukad. Nägin raisakotkaid. Ootamas.
Reede õhtuks oli veidi parem.
Ja laupäeva hommikul sain aru, et mul ei ole pihutäit erinevaid tõbesid küljes, mul on üks ja ainus probleem. Olgu see viiruslik või mürgitus, aga see on üks kompleksne nähtus.
Tajusin täiesti füüsiliselt, kuidas mu organism end kaitsesse sättis. RAEV on mu ellujäämistunne – räige ja jõuline raev.
Energiat oli korraga nii palju, et üle viie ruumi pliidipuid vahetas kohta nii, et ma ei tundnud raskust ega midagi – mõte töötas kogu aeg organismi puhastamise kallal. Jõin muudkui brändit ja boržommi ja mõtlesin. Ja toimis.
Täna varahommikuks oli see möödas. Ma ei tea, mis see oli. Viirust on meie peres üsna raske üksinda põdeda ja ainus tundmatu päritoluga toiduaine, mida enne kui need jamad pihta hakkasid söönud olin, oli Kolmeteistkümnenda Haldja toodud lõhefilee. KH säras veel hästi rahulolevalt, et oli superodavalt saanud. Mh, mitte et see jama mu tundeid KH vastu sõbralikumaks muudaks:). Mitte, et ta selles süüdi oleks. Aga mulle ei peagi kõik inimesed meeldima.
See hea külg juhtunu juures on see kogemus, et mõttejõuga saab organismi puhtaks.

TÄNA oli hea päev. Ma olen jälle mina ise. Palju tööd sai tehtud ja isa käis abiks. Õnnelik tunne on olemas olla.

neljapäev, juuni 01, 2006

Lastekaitsepäev loomaaias




Seikluse seisukohalt – lahe!
Kristofer sai kaelkirjakukujulise batuudi peal hüpata. (Esimese pileti ostsin rõõmuga. Teise inertsist. Kolmanda ostmise asemel vedasin lapse platsilt minema – ma tahtsin juba mõnd looma näha.)
Loomad meeldisid talle ka. Iga puuri ees tõusis vaimustuskisa. Ja veidi aja pärast nördimuskisa – kui me edasi tahtsime minna.
Ja selliseid oli loomaaias karjade kaupa. Lapsi, ma mõtlen.

Loomade uudistamise seisukohalt: niru-niru.
Enamik loomi ei taha end näidata, kui puuri ees passib kari kärarikkaid teisest liigist tegelasi. Mõnda siiski nägime.
Hüäänidel oli sügavalt ükskõik, lesisid teised neli käppa taeva poole puuripõrandal. Ainult tule ja süga, eks ole.
Tiiger lamas ja vaatas pilguga kaugusse. Mõtlesin, et kui ta mediteeriks, siis ilmselt teemal: TEGELIKULT pole siin hingelistki.
Jääkaru oli vannis.
Laama vaatas stoiliselt ja ükskõikselt.
Kaeluskaru jooksis närviliselt edasi-tagasi.
Varblasel vetsu ees oli lõbus – saiapuru ja tähelepanu. Vana hää Bidstrup tuli meelde, kui poisi silmi varblase omadega võidu säramas nägin.

Aga omavahel öeldes: zooloogiamuuseumis õpib vähemalt nii noor laps loomade kohta tüki enam kui loomaaias. Teatud mõttes saatkonnana – no ikkagi loomade saatkond inimeste maailmas – eeldab loomaaed pisut suuremat eelharitust.
Aga eks me areneme…