Miniresümee esimesest lasteaia-aastast

"Miks sa pole vahepeal kirjutanud?" on mõned sõbrad minult küsinud.
Aga sellepärast, mu kallid, et on suvi, emme Lee on lohakas ja ajahädas, lapsuke on lasteaiast kodus, kõik mu vajalikud tööd lohisevad nagu mõisa köis pärisorjuse ajal, moosipurgirivi kasvab jne. Segane, aga sõbralik. Mina. Vahepeal.
Olen mõelnud, et peaksin kirja panema midagi sellest, mida aasta lasteaias meile andnud on. Kolm korda kolm mõtet.

1. Kristofer on õppinud teiste lastega mängima. Ja saanud teada sedagi, et sel tegevusel on toreduse kõrval teisigi nüansse.
2. Paar uut sõpra, kellega on lõbus ja kerge.
3. Üks kaaslane, kellega kohe kisub kaklema. (Pool jõulupidu kulus mul nurga taga nende lepitamiseks. Lõpuks andsid kätt. Järgmisel päeval kaklesid edasi. Mu arvamus oma headest lepitajavõimetest kukkus kuuldava kolinaga.)
4. Oh, kui palju uusi kunstivõtteid! Värvidega olime ennegi kokku puutunud, aga rebimine ja kleepimine ja kivitrükk tulid lasteaiast. Kivitrükk on meil raamitult riiulil, mulle meeldib selle kohta öelda, et improvisatsioon Klimti ainetel.
5. Laululeelutusi süle ja seljaga juurde.
6. Meeleolukad ja toredad lastepeod.
7. Kogemus võrratutest, sõbralikest ja põnevatest pedagoogidest.
8. Kogemus pedagoogidest, kel toda va võrratust ja sõbralikkust napib.
9. Tema elus on üks suund, mis areneb meist veidi eemal. Kaks lahedat tunnet - üks, kui ta läheb lasteaeda, seikluslust silmades ja lehvitab: "Tšauuuuuuuuu....!" ja teine - kui ta päeva lõpus suure hooga kaissu jookseb ja sülle ronib. (Tõele au andes tuleb tunnistada, et - ehkki harvem - vastupidiseid juhuseid on ka: "Ei taahaaaaa-"ga lasteaeda ja samasuguse tunnuslausega ära.)

Nagu näha, positiivset on rohkem. Negatiivset on ka - ilma lasteaiata poleks ma teada saanud, et mu armas väike lemmik võib vahel päris paharett olla.
Olen olnud lasteaiale südamest tänulik. Olen olnud lasteaia peale südamest solvunud. Oleme endid süüdistanud liiga varase lasteaeda paneku pärast. Ja kiitnud, et küll on tore, et panime.
Üheselt hea ega halb see igatahes ei ole.

Kui ma laps olin, tundus mulle, et laps olla on raskem kui täiskasvanu olla. Kui ma sellest rääkida püüdsin, siis suured naersid. Ja ütlesid, et kui ma ise suureks saan, siis ma enam nii arva. Nad eksisid, kui nad ei valetanud.
Laps olla on raskem. Ma arvan, et Kristoferil ka.
Lohutan end sellega, et ehk on ka tal suurena kergem. Siis, kui õigus minna-tulla-teha on kätte võideldud. Ja ma soovin, et jääksid alles nii tema armsus kui ka protestimeelsus. Eluks ajaks. Isegi kui meil sellepärast praegu vahetevahel raskem on.
Muide, kuna mulle laps olla eriti ei meeldinud, siis ma unustasin oma lapsepõlve ära. Kristofer on selle mulle jälle meelde tuletanud. Nüüd vaatan ma sellele teisiti - et see, mis tuleb meelde, aitab mul last mõista. Vähemalt vahel ja veidike.

Aa, üks asi veel. Sõnu tuleb üha juurde. Aga sellist ohtrat juturääkimist nagu Epu Martal veel ei ole. Muideks, Kristoferil on blogimaailmaski sõber - kui Martast mõni pilt on, siis hüpatakse üles-alla: "Mar-taa, Mar-taa..." Ükskord näitasin pilte ja lugesin Epu jutukesi ja meelde jäi.