Taas loomaaias

1. juunil kirjutasin ma sellest, et Kristoferil on loomaaias käitumise teemal veel kõvasti areneda. Ja kus on seda kõige parem teha? Eks ikka loomaaias!
Mulle meeldib röövlitütar Ronja ema lause, mis oli kuidagi nii, et kuristiku äärel kõndimist saab õppida ainult ühes kohas - ja see on kuristiku äär.
Igatahes oli vahepeal B sünnipäev (47). Kui ma mõtlesin, mida talle kinkida, tuli pähe, et - kutsuks loomaaeda! Ja see oli õige mõte. B oli sellest kuuldes nagu väike poiss, silmad säramas ja loomajutud suus.
"Kas me kalamajja lähme ka?... Aga linnumajja?"
Me käisime kõik majad läbi.
Kristoferi loomaaiakäitumise areng vapustas mind. Okey kõik. Ühe korra sain meelde tuletada, et "Kallike, ära karju, rebane ehmatab ära."
Suured mustad kalad olid nii B-l kui Kristoferil üks suuremaid elamusi. Kuna ihtüoloogia on mu üsna nõrk külg - kui kalapoes silte kõrval pole - siis ma ei mäleta enam nende nime.
Aga see "Oooohhhh, MILLISED...." näitamine muudkui kestab.:). Ja kui ma küsin, mida kala teeb, kas ujub (uimeliigutused randmetega) või jookseb vutt-vutt-vutt (sõrmedega laual), siis Kristofer kinnitab veendunult, et kala jookseb. Vutt-vutt-vutt.