Kaugtöö

Ristikuningas käis öövisiidil. Tahtis eellepingu mustandit, mis sobiks erinevatele firmadele. Ma pole ärkvel olleski kuigi juriidiline, saati siis poolunes. Sellest, miks ta minult sedasama pisiteenet telefonitsi tööajal ei küsinud, tulebki lugu.
Ta küsis, kas ma vajadusel talle reklaame teen. No ikka, eks ole. St meie teeme on õigem, sest mina ei kujunda. Ma võin suhelda ja kooskõlastada ja välja mõelda.
Ja siis ütles Ristikuningas midagi tõeliselt naljakat: “Siis sa kolid umbes nädalaks minu juurde, eks ole. Mobiiliga saab internetti ka.”
Tema mobiiliga. Tema arvel.
Selleasemel et kodus oma püsiühendatud nurgas istuda ja suhelda-suhelda-suhelda. Vajadusel (tellimusel) tüdimuseni.
Oma arvel. Mis – juhul kui Ristikuningast peaks klient saama – on täiesti loomulik. Ta ei pea maksma mu töötamise arveid – nagunii on mul mitu tööd korraga – ega muretsema, kas mu padi on mugav ja kas ma ehk süüa ei taha.
“Aga kuidas sa saad teada, kas sa oled teinud hea reklaami kui sa kliendiga ei kohtu?”
Pikk mõtlik pilk minu poolt. Tahab ta retooritseda või tahab ta vastust. Vist tahab vastust.
“Saadan kooskõlastamisele, võtan parandusettepanekud arvesse ja viin ellu või vaidlen ümber.”
“Ilma kohtumata?”
“Kui võimalik.”
“Väga palju inimlikku suhet jääb olemata.”
“Ei jää ju.”
“Jääb ju. Sa lased endal mõjuda külma ja ebaisikulisena kui sa oled ainult sõnad.”
“Ei…”
“Jah…”
Katsi sisseastumine lõpetas vaidlemise.

See teema kummitab veel mõttes. Kümme aastat tagasi oleksin ma kindlasti Ristikuningaga samal suhtumisel olnud. Elektroonika ei asenda päris suhtlust.
Nüüd tundub mulle, et vähe on teemasid, mida arvuti ja telefoni vahendusel arutada ei saa. Eriti töös.
Ja inimlik suhe on sees. Väga ja väga on sees.
Kui näiteks raamatu autor on kaugel ja mina olen toimetaja ja kirjastaja korraga. Nii palju on rääkida ja kokku leppida. Sõnastus, kujundus, finants. Kui kõigeks kohtuda, peaks mul olema pisike pansionaat. Või siis elaks ma ühe inimese juurest teise juurde. (On tehtud mõlemat.)
Kui tellija on ühes Eestimaa nurgas ja autorite kollektiiv mööda Eestit (leebemal juhul) laiali. Et kuidas see mitte-kaugtöö välja näeks?
No ok, ma tean tegelt, kuidas. Üks kohtumine ja detailsed kokkulepped. Aga inimesed tahavad vahepeal milleski ümber mõelda…

Tunnetest. Ma kipun töötades teemasse kõvasti sisse elama. Tekib midagi armastuselaadset. Võib-olla see ei ole autori ja toimetaja suhte kohta kõige sobivam sõna. Aga mulle meeldib armastuse-sõna. Armastan veini ja šokolaadi ja kodumaad ja loomi ja inimesi ja aiatööd:). Ujumist ja matkamist ka. Ja veel paljut.
Perega tunnen eelkõige kokkukuulumist. Armastus on abstraktne tunne, mis hõlmab laias kaares kõike. Kokkukuulumine on konkreetne tunne, mis hõlmab kitsast ringi. Tingimusteta lojaalsus on see õige sõna vist.

Kaugtöö juurde tagasi. Äkki ma olengi ainult sõnad, ah? Üks selline programm, mis aegajalt erinevaid tekste toodab?
Kes jäi uskuma? Kes pidas inimeseks?