Jagan üht kogemust.

Meeldiv mitte, aga ikkagi kogemus…
Terve möödaläinud nädala oli mul pidevalt midagi viga. Kord valutas kõht, kord pea. Kord seedehäired, kord vappekülm või muidu imelik olemine. Reede hommikul jäi kontroll olukorra alla – ma ei suutnud enam püsti tõusta ega kõndida, lehte lugeda ega silmi lahti hoida. Proovisin mingit kontrolli hoida mediteerimisega (või viilmalikult – stresside vabastamisega), aga sain ainult hallukad. Nägin raisakotkaid. Ootamas.
Reede õhtuks oli veidi parem.
Ja laupäeva hommikul sain aru, et mul ei ole pihutäit erinevaid tõbesid küljes, mul on üks ja ainus probleem. Olgu see viiruslik või mürgitus, aga see on üks kompleksne nähtus.
Tajusin täiesti füüsiliselt, kuidas mu organism end kaitsesse sättis. RAEV on mu ellujäämistunne – räige ja jõuline raev.
Energiat oli korraga nii palju, et üle viie ruumi pliidipuid vahetas kohta nii, et ma ei tundnud raskust ega midagi – mõte töötas kogu aeg organismi puhastamise kallal. Jõin muudkui brändit ja boržommi ja mõtlesin. Ja toimis.
Täna varahommikuks oli see möödas. Ma ei tea, mis see oli. Viirust on meie peres üsna raske üksinda põdeda ja ainus tundmatu päritoluga toiduaine, mida enne kui need jamad pihta hakkasid söönud olin, oli Kolmeteistkümnenda Haldja toodud lõhefilee. KH säras veel hästi rahulolevalt, et oli superodavalt saanud. Mh, mitte et see jama mu tundeid KH vastu sõbralikumaks muudaks:). Mitte, et ta selles süüdi oleks. Aga mulle ei peagi kõik inimesed meeldima.
See hea külg juhtunu juures on see kogemus, et mõttejõuga saab organismi puhtaks.

TÄNA oli hea päev. Ma olen jälle mina ise. Palju tööd sai tehtud ja isa käis abiks. Õnnelik tunne on olemas olla.