Lastekaitsepäev loomaaias

Seikluse seisukohalt – lahe!
Kristofer sai kaelkirjakukujulise batuudi peal hüpata. (Esimese pileti ostsin rõõmuga. Teise inertsist. Kolmanda ostmise asemel vedasin lapse platsilt minema – ma tahtsin juba mõnd looma näha.)
Loomad meeldisid talle ka. Iga puuri ees tõusis vaimustuskisa. Ja veidi aja pärast nördimuskisa – kui me edasi tahtsime minna.
Ja selliseid oli loomaaias karjade kaupa. Lapsi, ma mõtlen.

Loomade uudistamise seisukohalt: niru-niru.
Enamik loomi ei taha end näidata, kui puuri ees passib kari kärarikkaid teisest liigist tegelasi. Mõnda siiski nägime.
Hüäänidel oli sügavalt ükskõik, lesisid teised neli käppa taeva poole puuripõrandal. Ainult tule ja süga, eks ole.
Tiiger lamas ja vaatas pilguga kaugusse. Mõtlesin, et kui ta mediteeriks, siis ilmselt teemal: TEGELIKULT pole siin hingelistki.
Jääkaru oli vannis.
Laama vaatas stoiliselt ja ükskõikselt.
Kaeluskaru jooksis närviliselt edasi-tagasi.
Varblasel vetsu ees oli lõbus – saiapuru ja tähelepanu. Vana hää Bidstrup tuli meelde, kui poisi silmi varblase omadega võidu säramas nägin.

Aga omavahel öeldes: zooloogiamuuseumis õpib vähemalt nii noor laps loomade kohta tüki enam kui loomaaias. Teatud mõttes saatkonnana – no ikkagi loomade saatkond inimeste maailmas – eeldab loomaaed pisut suuremat eelharitust.
Aga eks me areneme…