Tagoret mu suitsidaalsetele sõpradele

SEL KEVADEL on järjest üks ja teine mu sõpradest kaalunud mõnd meeleheitlikku sammu enda kallal. Õnneks jätnud selle tegemata. Ma ei saa mitte millegagi aidata. Peale selle, et ma nende peale mõtlen.
Ja riputan neile (Teile, kes Te end ära tunnete!) mõeldes üles jupikese Tagore "Aednikust" H. Masingu tõlkes.

Keegi ei ela jäädavalt ja miski ei kesta kauaks. Pea seda meeles ja rõõmutse.
Meie elu pole mitte üksainus kulunud kord-rida, meie rada pole mitte üksainus pikk rännak.
Üksainus laulik ei pea laulma ühte eatanud laulu.
Lill närtsib ja sureb, aga see, kes kannab lille, ei pea leinama ta pärast jäädavalt.
Vend, pea seda meeles ja rõõmutse.
Peab tulema täispaus kuduma täiust muusikasse.
Elu nõrkub oma loomingu poole, et uppuda kuldseisse varjesse.
Armastust peab kutsuma ära ta mängult, et juua muret ja kanda ta pisarate taevasse.
Vend, pea seda meeles ja rõõmutse.
Tõttame korjama oma lilli, et neid ei rööviks mööduvad tuuled.
Kiirustab meie verd ja selgitab me silmi ahmata suudlusi, mis häviksid, kui viivitaksime.
Meie elu on isukas, meie ihad on teravad, sest aeg helistab lahkumiskella.
Vend, pea seda meeles ja rõõmutse.
Pole aega meil haarata mõnd asja ja litsuda puruks ta ning paisata ära ta tolmu.
Tunnid tippavad väledalt ära, peites oma unelmad oma kuue palitusisse.
Meie elu on üürike, ta lubab vaid mõned päevad armastusele.
Oleksid need tööks ja orjamiseks, nad oleksid otsata pikad.
Vend, pea seda meeles ja rõõmutse.
Ilu on magus meile, sest ta tantsib ühes meie eludega samale vilkale viisile.
Teadmine on kallis meile, sest meil pole kunagi aega viimistada teda.
Kõik on tehtud ja lõpetatud igaveses taevas.
Aga maa endapette lilli surm hoiab igavesti karged.
Vend, pea seda meeles ja rõõmutse.