Müüa majakas

Vilsandi majakas on müügis, teavitab Pindi Kinnisvara. Vaatasin fotosid. Ilus on. Päris majakas.
Huvitav, kuidas laevad tänapäeval sõidavad. Kas tuletorne pole enam vaja?

Vene ajal oli aastaks (või mõneks) majakavahiks minemine üks põgenemismooduseid. Mul jäi see proovimata ja sellest on veidi kahju. Usun, et selline aasta annaks palju. Väga palju sisemist jõudu.
Lasin mõtte uitama. Milline oleks olnud mu aasta majakavahina? Täielik eemalolek kõigest. Mittesuhtlemine. Päevad, mis on täis mere ja rannaga üheksolemist, loodus- ja ilmavaatlusi… Kogu info tulevate, minevate ja olevate lindude kohta.
Vene ajal oleks see ilmselt nii olnudki. Aga praegu? Kui ma oleksin üksinda ja tahaksin aastaks kõigest tavapärasest eemale minna? Ilmselt üsna samamoodi…
Ainult üks küsimus. Kui mul oleks telefon ja võrguühendus, siis mitu nädalat (või päeva?) kuluks esimese leheloo kirjutamiseni või mõne käsikirja toimetada võtmiseni. Ja siis läheb kõik tasapisi vanasse roopasse – erinevad tööd, tähtajad… Lõpuks kutsun paariks päevaks mõne sõbra tuld sisse ja välja lülitama ja sõidan mandrile – mõni eriti sümpaatne autor, eriti põnev intervjuu, konverents…
See on lausa hirmus, kuidas iseenda eest kuhugi põgeneda ei saa:).

Mis see mu maale elama tuleminegi muud oli, kui katse oma elustiili järsult muuta. Ei õnnestunud. Elu sisu on suhteliselt sama, vorm on teine. Tõsi, mulle oluliselt sobivam.

Kuhu mul veel minna on? Majakavahte vist enam ei vajata. Ja kui vajataks, siis pere võiksin ma ehk kaasa võtta, aga kodu ju mere taha ei vii. (Huvitav, kui kaua ikkagi aega kuluks, enne kui ma üksikul saarel Kristoferile ütleks, et “Kullapai, oota veidi, mul on üks tähtajaline töö…”?)

Nii kummaline kui see ka pole, aga ma olen vist kohale jõudnud. Teen hommikul silmad lahti ja OLEN ÕIGES KOHAS. Padujahmatav minu puhul. Ma olen alati kuskile MINNA tahtnud.
Ja ma ei tea, kas see on lihtsalt tüüne päev või vaikus enne tormi.

Ja ikkagi – mille järgi laevad tänapäeval sõidavad kui tuletornid maha müüakse?