Loetud tunnid ema sünnipäevani

PALJU ÕNNE KÕIGILE VEEVALAJATELE!

Ja eriti muidugi minu jaoks tähtsaimale - palju õnne, emme!!!!

Holokaustipäev õunaveini ja jänesega

ÜLEEILE käisime Katsiga trükikojast raamatuid toomas. Pime oli ja tuiskas ja tee oli libe - ja see kõik tingis selle, et kui üks jänes teele hüppas, ei saanud me pidama.
Loomakese surm oli silmapilkne.
Ja kuna see kurb tõsiasi juhtunud oli, jäi meil ainult tõdeda, et kõige lugupidavam lahkunu suhtes oleks ta ära süüa. See tähendab, ta kaasa võtta, ära puhastada, maitsestada ja hautada - ja siis ära süüa. Sahmerdasime oma gastronoomia-imega nii innukalt, et unustasime isegi samal päeval olnud Kersti sünniaastapäeva.
Mul on surnutega samamoodi nagu elavatega - nad ei meenu mulle n-ö õigetel päevadel. Nad meenuvad mingites pooltabamatutes seostes ja nood seosed on kalendrist üsna sõltumatud.
Meie "jänesejaht" langes aga kenasti kokku mu vanemate "uudseviljapühaga" ehk suvel käima pandud veini pudelitesse villimisega.
Lahendus sai olla vaid üks - eilne pisike sööma- veini- ja saunapidu.
Mõtlesin korra, et see langeb kokku holokaustipäevaga, aga siis hajus see mõte muude mõtete vahele ära. Ilmselt lausa tõrjusin seda mõtet, sest juutide represseerimisest olen viimasel ajal ebatavaliselt palju mõelnud. Aga sellest kirjutan mõni teine kord.
Unekott aga lahendas teema imearmsalt, tõi mulle ja emmele kingituseks raamatu "Rabi Nahmanni imelised lood".
Tuli ja säras: "Õnnelikku holokausti" - ning see oli vapustavalt armas ning naljakas.
Õnnelikku holokausti...:) Tõepoolest...

Pööraselt kahju on neist, kes on surnud näljas ja kannatustes ja liigvara. Või siis elanud näljas ja kannatustes. Pööraselt... (Olgu nad siis mistahes rahvusest.)
Aga on õnn, et elu läheb edasi, et ühiskond on muutunud, et mõnedki ohud on (loodetavasti igaveseks) möödas.
Isegi teatavad lugupidamatusavaldused a la millegi/kellegi ahjuajamise üleskutsetega särgid, mille semiootikud süütuks tunnistasid ja mille süütuses ma semiootikutega grammijagu nõus ei ole, on omamoodi õnnenäitajad - elu on palju turvalisemaks läinud.
Ma oskan loota, et on. Aga ma tahaks osata ka midagi selle nimel TEHA.

**
A propos, ma sain eile veel ühe kingituse. Isa kinkis mulle raamatu "Nõukogude okupatsiooni poolt tekitatud keskkonnakahjud". Koos kommentaariga, et "See on see halb, millega meie põlvkond on hakkama saanud ja mis teie põlvkonnal tuleb heastada".
Lubasin talle, et pooleteise-kahe kuu pärast teen talle vastukingi - meie põlvkonna keskkonnaraamatu. Nüüd jääb vaid käsikirja oodata...

Hugo Murre raamatuesitlus

Möödunud neljapäeval sai see peetud Märjamaa Raamatukogus. Ilus oli - jagus kiidukõnesid ja talveõunu, autori küpsetatud pirukaid ja tosin aastat vana koduveini. Kristofer ja Birgitta elasid riiulite vahel ulaelu ja pilte kõigest sellest näeb Unekoti blogi fotoalbumis.

... Käsikirja kordaseadmine võttis kohutavalt aega. Töötasin selle käsikirja kallal mingite kummaliste palavikuliste hoogudena. See oli hea tekst, nauditav tekst. Aga ma pidin teda kordades lühemaks saama.
Kõige laiemas laastus võiks seda aega võrrelda taimede elutsükliga: koos hiiglasliku faililaadungi, väljaprintide ja sedelitele kirjutatud marginaalidega sain Hugolt pihutäie tomatiseemneid. Panin töövärgid arvutisse ja lauale ning seemned potti. Käsikiri sai korda ajaks, mil kasvuhoones tomatid punaseks tõmbusid. Neistsamadest seemnetest. Ja nendesamade marginaalidega.

Kui ma tööd alustasin, kinkis Hugo mulle ühe Tiit Sepa pildi. Ja kui raamat väljas oli, siis teise.

Hugo on mulle palju õpetanud. Puhtpraktilisi ja teatri ning kirjandusega absoluutselt mitteseotud asju. Kuidas ploomid tolmlema saada. Kuidas tuulehaugi sisse teha. Mis aitab vähi vastu. Kuidas krüsanteemi ületalve hoida. Kuidas head likööri teha. Mis kõhu korda teeb. Kuidas maasikaid kasvatada. Mis saja seitsme haiguse vastu aitab. Ja nii edasi. Peamiselt aiandusest, toalilledest ja rahvameditsiinist.

...Elu oleks vaesem, kui ma poleks selle vana, targa ja sooja südamega mehega kohtunud.

See on müstiline, kuidas inimesed mu ellu tulevad. Ja jälle ei ole mul muud teha, kui tänulik olla.

Märt Ringmaa kaitseks

Ei saa "Raporti" vaatamise järel kirjutamata jätta, ei saa... Inimese süü pole veel tõestatud, aga juba näitab saade "tema kuritegude jälgimaid episoode".
Küll OLEKS tore, kui kuskilt pudeneks välja pisut meie tublide kriminalistide mõttekäiku avavat infot - et miks just see mees... Ja küll OLEKS tore, kui mitu minutit kestvas saatelõigus ka advokaat mõne lause saaks öelda.

Tegelikult tahtsin ma Ringmaa teemal kirjutada muust. Ma ei ole temaga kunagi kohtunud, aga meil on üks ühine sõber. Ja see sõber - minu jaoks täiega lugupeetav inimene - on veendunud Ringmaa süütuses.
Põhjus? "Tegu on liiga intelligentse mehega, et midagi sellist korda saata."
Nõusse jääda ega vastu vaielda ma ei oska. Aga see, kui kedagi kiites esmajoones tema mõistust rõhutatakse, jätab pigem meeldiva eelarvamuse.

Lappasin natuke ajakirjandust. Ringmaa on kandnud pika karistuse. Postimehe andmetel seifide muukimise eest. Meie ühise sõbra sõnul aga seifide söövitamise eest. Ainega, mille ta ise leiutas ja mis olnud toonase N Liidu keemikute hulgas täiesti pöördeliseks leiutiseks.
Too viimane kuritegu vist eeldab jah rohkem mõistust:).

Sellega, et Pae kandi pommiplahvatused aga viitavad pigem noorele mehele, olen ma nõus isegi. Muuhulgas leidsin seda mõttekäiku toetava repliigi kriminoloog Uno Traadilt.
Või usub keegi, et lühikese aja jooksul üha täiustuv pommiehitustehnoloogia viitab tulest ja veest läbikäinud professionaalile?

Muide, kas keegi mäletab üht Henrik Normani sketši, kus Norman kujutas vana inseneri pommimehena...? Õige varsti pärast selle telesse jõudmist vahistati Ringmaa.

Õigusriigi nimel, tegu oli ju ometi juhuste kokkulangemisega?

"Laulev revolutsioon"

Mõned mõtted pärast filmi. See, et mõtlema paneb, on iseenesestki juba hea näitaja:)

1. Hea viis Eestit maailmale tutvustada. "Väikerahvas, kellele laul on võitlusvahendiks" jääb hästi meelde ka neile, kes ühtki eestlast näinud pole.
Ma ei tea, palju maksis selle filmi tegemine, aga võrreldes kunagise 13 milli maksnud "Welcome to Estonia" kampaaniaga on "laulurahvas" oluliselt parem bränd.
Ka toetab see film rahvuslikku uhkustunnet, nii et seda koolides võiks näidata.
2. Küüditamist puudutavas kohas väideti, et küüditamise aluseks oli juhuvalim. Tahaks natuke vaielda - küüditamise aluseks oli kõige sagedamini kellegi kaebus. Ja see keegi oli kõige sagedamini eestlasest naaber, sama küla elanik.
3. Eestimaa venestamine oli traagika paljudele, vaieldamatult. Aga ka 50 hiljem juhtunud Nõukogude Eesti - ja kogu N. Liidu - lagunemine oli samuti traagiline. Kõigile neile, kellele mainitud sotsialismiriigid olid ainsaks teadaolevaks kodumaaks.
Olen vahel mõelnud, et siin olemine ja riigikordade vaheldumine on mingil moel võrreldav kogemus emigreerunute omaga. Kulissid ja tekstiraamatud on ju mõlemal juhul vaheldunud osalise soovi küsimata.
4. Need venestamise käigus siia toodud venelased polnud ega pole tegelikult ju vaenlased. Ja kui keegi teeks filmi nende elutraagikast, oleks ka see mõjuv. Aga nende traagikast rääkimine mõjub Eestimaal veidi kohatult. Mindagi sinna, kust tuldud, kirjutas "Kultuuri ja Elu" juhtkirjas Tea Kurvits... Kust on tuldud, kui siin on sünnitud?
5. Metsavennad on kaasaegses kontekstis alati positiivsed kangelased, nõuka-aegses (propaganda)kirjanduses alati negatiivsed. Tõde on vist siingi vahepeal? On metsavennadki tapnud vihje peale - SEE ON PUNASTEGA SEOTUD... Ja lask.
6. Ja selle väitega, et kogu see 50 nõuka-aastat oli üksainumas hambad ristis ja tuli tuha all vastupanuhoid, sellega ei saa vist ka päriselt nõus olla... Sest KUI sellega nõus olla, siis tuleks omaks võtta seegi, et sellist hambad ristis ja tuli tuha all vastupanu on vaja, et osata enda kõrval teist inimest näha.
7. Nõukogude ajal varjutas kõike (sporti, kultuuri, inimsuhteid jne) punane propaganda. Tänapäeval kipub selleks varjuks olema raha. Maitse asi...

Aga soovitada julgen ma seda filmi küll.
Filmist lähemalt: http://www.singingrevolution.com/

Poliitiline jutulõngajupp

Ma ei taha mõelda lähenevatest valimistest. Mulle ei meeldi see, kui inimesed üksteise kohta mõtlematult ja palju halvasti ütlevad.
Siin, metsa taga, on enda distantseerimine ümbritsevast üsna lihtne: keegi akna alla puu külge plakateid ei kleebi, metsas aga silkavad jänesed ja rebased, mitte poliitprogandistid.
... Ühel hetkel tabas mind mõte, kuidas saaks valimisi paremini korraldada. Tööd oleks rohkem, aga tulemus saaks parem.
1. Kandidaadid poleks piiratud maakonna või linnajaoga. Nagunii peaks nad Riigikogus kogu riigi asja ajama.
2. Iga valija saaks valida kuni 101 kandidaati, kes tema arvates võiksid moodustada uue Riigikogu.
3. Pole oluline, millises maakonnas elab valija.
4. Pole oluline, millist parteid või erakonda keegi valitutest esindab.
5. Kui 101 sobivat ei oska nimetada, võib kirja panna ühe. Või kümme. Või kolm- või seitsekümmend. Vastavalt sellele, mitut enda arvates head ja usaldusväärset rahvaesindajat valija teab.
6. Iga kandidaat, kes on valija(te) poolt kirja pandud, saab ühe hääle ühe valija kohta.
7. Riigikogu komplekteerub neist, kes korjasid enim hääli.

Oleks ju demokraatlik? Saaks valida inimesi, mitte erakondi. Ja saaks valida nii, et komplektis oleks erinevaid meetodeid pooldavad, aga samalaadse maailmavaatega poliitikud. Või - soovi korral - vastupidi:).

Lõiguke maailma tordist

Leidsin Juta blogist laheda lehekülje: http://douweosinga.com/projects/visitedcountries
Ja sain teada, et minu reisid katavad 12% maailmast.
Mandrilt väljas ei ole ma käinud. Aga Euroopas ja Aasias on küll päris tore hulk avastamisretki tehtud.

Aga päike teeb juba pikemaid kaari...

... isegi kui ta pilve taga on.

Ma polnud mitu päeva toast rohkem väljas käinud kui puid toomas ja jäneseid söötmas. Täna said kõik tööd sinnamaale, et - saapad jalga - pikk vile - laps ja koer kaasa - ja metsa.

Udune, porine, külm - ja ikkagi mõnus.

Kui argipäev kokku jookseb

Siia kirjutada pole olnud aega.
Kristoferil on punetised. Mitme töö tähtajad on korraga. Kõik on kuidagi irreaalne.
Lapse haigus tähendab, et oleme kodus karantiinis. Palavik on möödas, paha tunne on möödas, sügelus on enamvähem möödas - aga me ei lähe lasteaeda enne, kui selg ja jalad puhtad ja terved.
Samas on laps hüpakas ja rõõmus ja pisut igavlev kui me temaga ei tegele.
Ja ei tegele, kui kiire on. Ja siis on ta mittetegelemisest stressis.

Tööd palju, raha vähe.

Kehv perenaine, kehv ema, kehv töötaja.
Nii mulle vahepeal tundus.

Nüüd tõmbab leebemaks. Hädalisemad tööd hakkavad ühele poole saama, poiss paraneb.

Huvitav, mis nakkuse me järgmine kord saame? Täimure osutus seekord asjatuks, lööbemure on reaalne... Föök!
Tsitadelli ja klaaspuuri palun!

Muust ja paremast... Loen Vladimir Levi raamatuid, lõbustan ennast poliitiliste õeluste tagamaade mõistmisega - eile sai lausa LOSSIST läbi käidud -, B üritab joomist maha jätta...
On ju häid asju, on...

Aga viriseda oli ka mõnus. Vahel kohe on hea viriseda.

Blogist ja kodust ja maaelust

VAHEPEAL avastasin, et olen juba aasta otsa blogi kirjutanud. Ja tüdinudki pole veel!
Alustasin sellepärast, et ma tundsin end sel perioodil üsna üksildasena (Kats käis linnas tööl) ja blogi tundus hea viisina oma üksildustunnet netiavarusse valada.
Aitas! Sain palju sõbralikku vastukaja, lisaks kommentaaridele ka meili ja telefoni peale. Nii see vist harjumuseks muutuski.
Kats algul natuke võõristas blogipidamist. Eks ta veidi kummaliselt kõlab jah – päevik internetis. Poliitilist platvormi mul ju pole, ja selliseid arvamusi ka mitte, mis ilmtingimata maailmale kuulutamist tahaks. Maailm, tänan pakkumast, elab vast ilmagi kenasti. Midagi ma siin ei müü, vahest ehk natuke reklaamin, aga see tuleb ka sellest, et mõnest heast asjast kohe tahaks jutustada.
Minu jaoks on blogi on samapalju isiklik nagu jutt, mida võiksite kuulda kohviku kõrvallauast. (Mul on selge diktsioon ka, nii et võõrad võivad räägitavast üsna selge ülevaate saada.)
Mõtlen, et ma jätkan siis sellist pigem erapäeviku laadset kirjaveergu. Lähedastel hea pilk peal pidada, võõramaidki ei aja keegi ära. Nii et – see siin on minu isiklik virtuaalne elutuba. Kes soovib, võib end siin hästi tunda ka minu äraolekul. Kohvipurgi asukohta näitasin, eks? Ja moos on sahvris.

*
Möödunud nädalal – või millalgi – kirjutas Barbi Pilvre EEs, et kontor jääb, kuna inimestele meeldib tööl käia.
Mulle ei meeldi. Ma olen hea meelega kodus. Ma veedan rõõmuga elu parimad aastad oma pere keskel, mitte kusagil kontoris. Ehkki enamikes kontorites, kus ma kunagi töötanud olen, on olnud lausa fenomenaalselt lahedad inimesed, keda ma tahapoole vaadates armastan nii üksikult kui ka kogu kollektiivina.
Tööd teha meeldib küll, aga töö tegemiseks kuhugi minna ei meeldi. Eriti külma ja niiske ilmaga. Mõnusa ilmaga olen meeleldi õues, tassin arvuti verandale vmt.
…Vahel on see dilemma, et kas teeks seda, mida vaja või seda, mida tundub, et on vaja. Et kui tuba sassis, siis justkui peaks koristama enne ja siis tööd tegema… Sunnin end pigem arvuti taha ja luban, et “kui selle tehtud saad, võid 15 minutit koristada”. Aga “see” võtab mõeldust enam aega ja ühel hetkel leian ma end “sellest” väsinuna pigem lehte lugemas kui koristamas.


*
Eile sai üks koostööpartner teada, et ma elan maal. Reaktsioon: “Sul on siis palju vaba aega…”
Ja mina olin talle helistanud sellepärast, et suhteliselt järsult meenutada, et ajabilanss ei ole kummist…

Maal ei ole palju vaba aega. Mõned asjad on maal samasugused nagu linnas. Piiksuvad ja plinkivad sidevahendid, kuhjuvad tööd, takkakiirustavad tähtajad, mured inimeste jõudluse ja sõnapidamise pärast, rõõm inimeste suutlikkuse ja loovuse pärast jne.
Selles suhtes ei erine kodus olev töökoht äripinnal olevast töökohast.

Ja maaelu ei ole ainult põllumajandus. Maaelu on mistahes maal elatav elu.

Argimütoloogia

AASTAVAHETUS oli vaikne-vaikne-vaikne. Kristofer südaööd ära oodata ei jõudnud, viimased poolteist tundi tema magas, meie aga põletasime küünlaid, vaatasime langevat lund - täielik postkaardiilm oli! - ning lihtsalt olime. Vaiksed, õnnelikud... Sihuke padu-hubane värk...

AASTA ALGAMIST püüdsin seekord tähistada niimoodi, et teha esimesel päeval võimalikult palju selliseid asju, mida aasta seeski teha tahaks.
* Tegin oma kallitele hea hommikusöögi.
* Proovisime Kristoferiga järele kõik kukerpallitegemise viisid, mis meile pähe tulid.
* Käisin Lessaga jalutamas.
* Töötasin natuke kahe hea käsikirjaga.
* Kirjutasin ühe loo.
* Käisin vannis ja sõnastasin oma 2007. aasta unistused.
* Lugesin veidi.
* Käisin külas armsatel sõpradel.
* Käisin vanemaid ja vanaema kallistamas.
* Vaatasin koos Katsiga šampust juues romantilist filmi.
* Lugesin end heast ulmest magama.

(Ja nägin unes Putinit - see küll plaanitud ei olnud.)