Holokaustipäev õunaveini ja jänesega

ÜLEEILE käisime Katsiga trükikojast raamatuid toomas. Pime oli ja tuiskas ja tee oli libe - ja see kõik tingis selle, et kui üks jänes teele hüppas, ei saanud me pidama.
Loomakese surm oli silmapilkne.
Ja kuna see kurb tõsiasi juhtunud oli, jäi meil ainult tõdeda, et kõige lugupidavam lahkunu suhtes oleks ta ära süüa. See tähendab, ta kaasa võtta, ära puhastada, maitsestada ja hautada - ja siis ära süüa. Sahmerdasime oma gastronoomia-imega nii innukalt, et unustasime isegi samal päeval olnud Kersti sünniaastapäeva.
Mul on surnutega samamoodi nagu elavatega - nad ei meenu mulle n-ö õigetel päevadel. Nad meenuvad mingites pooltabamatutes seostes ja nood seosed on kalendrist üsna sõltumatud.
Meie "jänesejaht" langes aga kenasti kokku mu vanemate "uudseviljapühaga" ehk suvel käima pandud veini pudelitesse villimisega.
Lahendus sai olla vaid üks - eilne pisike sööma- veini- ja saunapidu.
Mõtlesin korra, et see langeb kokku holokaustipäevaga, aga siis hajus see mõte muude mõtete vahele ära. Ilmselt lausa tõrjusin seda mõtet, sest juutide represseerimisest olen viimasel ajal ebatavaliselt palju mõelnud. Aga sellest kirjutan mõni teine kord.
Unekott aga lahendas teema imearmsalt, tõi mulle ja emmele kingituseks raamatu "Rabi Nahmanni imelised lood".
Tuli ja säras: "Õnnelikku holokausti" - ning see oli vapustavalt armas ning naljakas.
Õnnelikku holokausti...:) Tõepoolest...

Pööraselt kahju on neist, kes on surnud näljas ja kannatustes ja liigvara. Või siis elanud näljas ja kannatustes. Pööraselt... (Olgu nad siis mistahes rahvusest.)
Aga on õnn, et elu läheb edasi, et ühiskond on muutunud, et mõnedki ohud on (loodetavasti igaveseks) möödas.
Isegi teatavad lugupidamatusavaldused a la millegi/kellegi ahjuajamise üleskutsetega särgid, mille semiootikud süütuks tunnistasid ja mille süütuses ma semiootikutega grammijagu nõus ei ole, on omamoodi õnnenäitajad - elu on palju turvalisemaks läinud.
Ma oskan loota, et on. Aga ma tahaks osata ka midagi selle nimel TEHA.

**
A propos, ma sain eile veel ühe kingituse. Isa kinkis mulle raamatu "Nõukogude okupatsiooni poolt tekitatud keskkonnakahjud". Koos kommentaariga, et "See on see halb, millega meie põlvkond on hakkama saanud ja mis teie põlvkonnal tuleb heastada".
Lubasin talle, et pooleteise-kahe kuu pärast teen talle vastukingi - meie põlvkonna keskkonnaraamatu. Nüüd jääb vaid käsikirja oodata...