Kui argipäev kokku jookseb

Siia kirjutada pole olnud aega.
Kristoferil on punetised. Mitme töö tähtajad on korraga. Kõik on kuidagi irreaalne.
Lapse haigus tähendab, et oleme kodus karantiinis. Palavik on möödas, paha tunne on möödas, sügelus on enamvähem möödas - aga me ei lähe lasteaeda enne, kui selg ja jalad puhtad ja terved.
Samas on laps hüpakas ja rõõmus ja pisut igavlev kui me temaga ei tegele.
Ja ei tegele, kui kiire on. Ja siis on ta mittetegelemisest stressis.

Tööd palju, raha vähe.

Kehv perenaine, kehv ema, kehv töötaja.
Nii mulle vahepeal tundus.

Nüüd tõmbab leebemaks. Hädalisemad tööd hakkavad ühele poole saama, poiss paraneb.

Huvitav, mis nakkuse me järgmine kord saame? Täimure osutus seekord asjatuks, lööbemure on reaalne... Föök!
Tsitadelli ja klaaspuuri palun!

Muust ja paremast... Loen Vladimir Levi raamatuid, lõbustan ennast poliitiliste õeluste tagamaade mõistmisega - eile sai lausa LOSSIST läbi käidud -, B üritab joomist maha jätta...
On ju häid asju, on...

Aga viriseda oli ka mõnus. Vahel kohe on hea viriseda.