Blogist ja kodust ja maaelust

VAHEPEAL avastasin, et olen juba aasta otsa blogi kirjutanud. Ja tüdinudki pole veel!
Alustasin sellepärast, et ma tundsin end sel perioodil üsna üksildasena (Kats käis linnas tööl) ja blogi tundus hea viisina oma üksildustunnet netiavarusse valada.
Aitas! Sain palju sõbralikku vastukaja, lisaks kommentaaridele ka meili ja telefoni peale. Nii see vist harjumuseks muutuski.
Kats algul natuke võõristas blogipidamist. Eks ta veidi kummaliselt kõlab jah – päevik internetis. Poliitilist platvormi mul ju pole, ja selliseid arvamusi ka mitte, mis ilmtingimata maailmale kuulutamist tahaks. Maailm, tänan pakkumast, elab vast ilmagi kenasti. Midagi ma siin ei müü, vahest ehk natuke reklaamin, aga see tuleb ka sellest, et mõnest heast asjast kohe tahaks jutustada.
Minu jaoks on blogi on samapalju isiklik nagu jutt, mida võiksite kuulda kohviku kõrvallauast. (Mul on selge diktsioon ka, nii et võõrad võivad räägitavast üsna selge ülevaate saada.)
Mõtlen, et ma jätkan siis sellist pigem erapäeviku laadset kirjaveergu. Lähedastel hea pilk peal pidada, võõramaidki ei aja keegi ära. Nii et – see siin on minu isiklik virtuaalne elutuba. Kes soovib, võib end siin hästi tunda ka minu äraolekul. Kohvipurgi asukohta näitasin, eks? Ja moos on sahvris.

*
Möödunud nädalal – või millalgi – kirjutas Barbi Pilvre EEs, et kontor jääb, kuna inimestele meeldib tööl käia.
Mulle ei meeldi. Ma olen hea meelega kodus. Ma veedan rõõmuga elu parimad aastad oma pere keskel, mitte kusagil kontoris. Ehkki enamikes kontorites, kus ma kunagi töötanud olen, on olnud lausa fenomenaalselt lahedad inimesed, keda ma tahapoole vaadates armastan nii üksikult kui ka kogu kollektiivina.
Tööd teha meeldib küll, aga töö tegemiseks kuhugi minna ei meeldi. Eriti külma ja niiske ilmaga. Mõnusa ilmaga olen meeleldi õues, tassin arvuti verandale vmt.
…Vahel on see dilemma, et kas teeks seda, mida vaja või seda, mida tundub, et on vaja. Et kui tuba sassis, siis justkui peaks koristama enne ja siis tööd tegema… Sunnin end pigem arvuti taha ja luban, et “kui selle tehtud saad, võid 15 minutit koristada”. Aga “see” võtab mõeldust enam aega ja ühel hetkel leian ma end “sellest” väsinuna pigem lehte lugemas kui koristamas.


*
Eile sai üks koostööpartner teada, et ma elan maal. Reaktsioon: “Sul on siis palju vaba aega…”
Ja mina olin talle helistanud sellepärast, et suhteliselt järsult meenutada, et ajabilanss ei ole kummist…

Maal ei ole palju vaba aega. Mõned asjad on maal samasugused nagu linnas. Piiksuvad ja plinkivad sidevahendid, kuhjuvad tööd, takkakiirustavad tähtajad, mured inimeste jõudluse ja sõnapidamise pärast, rõõm inimeste suutlikkuse ja loovuse pärast jne.
Selles suhtes ei erine kodus olev töökoht äripinnal olevast töökohast.

Ja maaelu ei ole ainult põllumajandus. Maaelu on mistahes maal elatav elu.