Veel pisut reklaamipila

Kuidas tunduks, kui Eesti president sekkuks lätlaste - või mistahes muude kenade rahvaste - valimisvõitlusse, soovitusega, et eelistage ikka just SEDA PARTEID?
Mulle ei meeldiks.
Georgia* president aga kiidab meie Laari telekas üsna mõõdutundetult. Õnneks lisab juurde, et Laar on talle ja riigile palju õpetanud - nii et osa sellisest ebariigimehelikkusest jääb kiidetud mentori kanda.

* oehh, ma olen selle eelmise nimega üles kasvanud, Georgias pole ma kunagi veini joonud ega turul käinud... ja neegrilapsed on valgete laste sõbrad ja teise inimese kohta "must" ei öelda ja... keel läheb sõlme selle korrektsusega...

Head Vabariigi aastapäeva!

Pildil on Luha talu Viljandimaal. Esimese Eesti Vabariigi üks näidistalusid, millest toonane ajakirjandus palju kirjutas ja kuhu nii oma- kui ka võõramaiseid inimesi ekskursioonidele viidi.

Peaksin ma valima petturi või läbipõleja? Või peata poliitiku?

Täna tuli kiri Rain Rosimannuselt. Ümbrikus, mille peal seisis: "Tähtis ja isiklik kiri". Trükitähtedega. Sees tekst, mis algab:

Armas proua,

see kiri on Teile.
Kõhklesin pikalt, kas Teile kõigest sellest kirjutada, mis mind vaevab. /.../"

Ja siis lehekülg teksti perepoliitikast.

Kirja lõpus annab ta teada, et teda valides saab valija oma isikliku Riigikogu liikme. "Mure, rõõmu, kõhkluse või idee korral - ärge häbenege helistamast numbril 51 83 793."

Ja nii me siis helistame. Meie, siitkandi prouad... Kui on mure või rõõm, kõhklus või idee. Või natuke hullust või vaja kuulajat või lohutajat või kedagi, keda süüdistada. Meie hulgas on mõni vaimuhaige ja mõni niisama kiiksuga või kinnisidee küüsis. Ja mõni, kes muidu tegus, aga vahel kriisis. Need üksildased ööd, need tühjenevad pudelid, see talumatu hingepiin... Vahel öösel, vahel päeval, kui riigikoguja usinalt tööd peaks tegema.

Õnnetu Rosimannus põleb kas läbi või paneb numbri kinni. Teisel juhul on valijaid petnud. Esimesel samuti - mida me teeme stressis ja läbi põlenud poliitikuga?

*
Et see sissekanne ainult reformiteemaliseks ei jääks, jutustan ka Siiri Oviiri kampaaniast - plakatil on ülikonnas keha, siis rebimise jälg ja siis Siiri Oviiri pea. Ja tekst - "Oskan mõelda oma peaga."
Aga kes seda pead pöörab???

Kehaturg

Käisin täna linnas ja mul oli ebatavalisel ja meeldival moel tund aega täiesti ülearust aega. Kunstihoone on üks esimesi mõtteid, mis sellisel puhul pähe tuleb.

Oli prostitutsiooniteemaline näitus Kehaturg.
Midagi üllatavat see ei pakkunud, ometi on mul hea meel, et see näitus üleval on ja ma soovitaks seda kõigile, kellele meeldib kehamüümise teemadel vaielda.
Või ka endistele või tegutsevatele prostituutidele.

Mõned uitmõtted.
Kunstnike selleteemalised taiesed (Mare Mikofi "Litsilõks" näiteks) tundusid kontekstist välja rebitud. Ja stripibaari fotode kunstina näitamine on minu meelest lati alt sirge seljaga läbi kõndimine.
Legaliseerimisteemaline väitlus ehk poolt- ja vastuargumendid väikese videosaali seinal olid head. Isegi väga head.
Video naisest sigade ees oli õõvastav ja vastik. Ja kuna selle videoga samas ruumis oli üks üsna süvenemist nõudev lugemine (prostituudi tütre pihtimus), jooksis see õõvastav video mul korda kaheksa silme eest läbi - ja valgus selle pihtimuse lugemiseks oli selline, et pool pilku jäi paratamatult videole ja ehkki ma tunnistan selle kunstilist, kirjanduslikku ja ajaloolist ollapüüdmist, oli see ikkagi vastik.
Seesama prostituudi tütre lugu... See pani mind kõige rohkem mõtlema. "Kui su ema on vägistatud, on vägistatud ka sind..." on kahtlemata mõjus. Aga ma ei usu, et seda peaks üks ühele igaühe kohta sobivaks pidama.
Lood sellest, et prostituudi lapsel on raske sellepärast, et ema on prostituut... Kui see ema on muidu kena inimene ja mitteprostituutidest vanemad oma lapsele sõbra ema (või ka isa) tööd ette ei heidaks, ei tohiks eriti midagi lahti olla...
Kes tahab, leiab alati midagi, mida oma vanematele ette heita. Kes tahab, leiab sellele alati mõne põhjenduse.
Jah, mõttetu vägivald lapse vastu on andestamatu. Aga ema või isa töö võiks ema või isa valida olla.

Minu meelest on kõik kinni isiksustes. Ma ei ole küll kunagi prostituut olnud, aga ma olen kindel, et oleksin ma seda proovinud, oleksin ma sellest kindlasti midagi huvitavat leidnud. (Inimesed on ju nii põnevad... Vaevalt, et nad seksklientidena palju vähem huvitavad on kui autostopi autojuhtidena, kaaslastena õllekast, intervjueeritavatena, autoritena...)

Ma tunnen mõnd naist ja mõnd meest, kes on seda tööd teinud. Mõni neist on säranud nii enne kui siis kui pärast - ja rõõmustanud kõiki enda ümber oma olemasolu säraga. Mõni on tallanud ühest ämbrist teise, ühest rumalusest teise ja tüüdanud kõiki oma ümber. Mõni on kenasti keskpärane, tehku mis tööd tahes.
Eluetapid ja tööd vahetuvad, isiksus jääb. Ja isiksuse võti - minu arvates - ei peitu suguelundites.
Ehk siis, tundes üht prostituuti, kes on kas õnnetu või blaseerunud või mõlemat, ei saa teha järeldust, et kõik prostituudid on õnnetud või blaseerunud. Või mõlemat.

Kas keegi vaielda tahab?

Paranoiline idee pronkssõdurist...

... pärineb tegelikult Katsilt. Tema loal riputan siiagi üles.
Et ei ole eestlased põhiseadust eirates mitte lolliks läinud ega ürita madalaid kättemaksuinstinkte õhutades valimistel hääli võita.
Et kogu kamm käib selle ümber, et keset linna on jupp head ärimaad täitsa lohakil, mingi monumendi all kinni.
Lahendus - ajame rahva kisklema, nullime ära integratsioonipoliitika ja võime endast kui rahvusest lugu pidada ning korjame monumendi eest.
Ja mõne aja pärast võib hakata arhitektuurikonkursist rääkima.

Elame-näeme.

Blogiperenaine aga ei usu ikka veel, et see kuju ka reaalselt ära tõstetakse.

Kuhu kaob tööaeg?

Näiteks sellisesse mängu. Suurte ümmarguste silmadega olen mina - lahtiste juustega ja kinniste juustega. (Kinnistega käin sagedamini.) Lahtiste juuste ja kitsaste silmadega on Kats.

Triibuline õhtu

Tuleb-tuleb see tsiviliseeritus, ehkki aegamisi:). Aga ma olen päris uhke:).

TÄNA HOMMIKUL helistas üks mu lemmikkunstnikke ja suurepärane koostööpartner Liia Lüdig-Algvere, et tema TÄNA ÕHTUL Tallinnas Deco Galeriis näituse avab. Et varem ei õnnestunud mind kätte saada ja vahepeal läksin meelest ära:).
Näituse nimi "Triibulised". Põnev - Hiiumaa seelikutriibud kombineerituna lillede-kalade-ämblike-marjade ja muu kenaga. Soe ja armas ja folkloorne ja lihtsalt ilus ka.
Soovitan.

Pärast viisime raamatuid ja lõppvaatusena käisime õhtustamas.
Ja EI OLNUD seda tantsu ja tralli, millega vahepeal resigneerunult harjuda olen jõudnud - et kui lapsuke on kaasas, käib kogu elu ainult ümber tema.
EI OLNUD! Oli meeldiv ja mõnus õhtu koos kahe parima kaaslasega, kes mul on.
Istusin lauas nende vastas, vaatasin neid ja mõtlesin, et mul on nendega ikka kõvasti-kõvasti vedanud...

Kas me teame siin kõik kõiki?

Teema siis Ieskalt, eelmise sedeli kommentaarist.
Päris kõik päris kõiki vist ei tea. Nii et minu koha pealt vaadates on mul väga hea positsioon – mina tean oma pisikesest blogrollist enamikke. Ja mitte ainult ei tea, vaid ka hoolin. Ja mitte ainult ei hooli, vaid isegi väga hoolin.
Blogrolli vaadates ei ole ma kohtunud Elumuinasjutu Ivariga, aga meil on ühine tuttav (ma ei tea, kas virtuaalis ainult või reaalis ka) Tiiu ja millalgi pakkus Julija oma üüripinda Ivarile ja millalgi ma olen temalt vist mingit lugu tellinud jne. Ühesõnaga, minu jaoks siseringis, ehkki ma tea, mis ta ise sellest arvab.
Ma ei tunne ka Al-Saudi muljetajat, aga see blogi oli nii hea lugemine, et ma tirisin selle blogrolli.
Ma ei tunne isiklikult Artišoki tegijaid, aga mulle meeldib aegajalt seda saiti lugeda.
Ieska panin blogrolli sellepärast, et tema pani minu oma blogrolli. Ja lugemas käisin ma nagunii alatihti, sealtmaalt, kus ma avastasin, et tegu on koerainimesega ja hästi laheda kirjaviisiga inimesega. Muide, Ieska, me oleme keset rahvamassi põgusalt kohtunud – mina müüsin palmi all raamatuid ja Sinul oli varblasesuuruste tähtedega kiri Ieska laigulisel jakil.
Lisaks loen veel Ematehnikut ja Punast Hanrahani ja Väikese Nõia Teemaja, Kaja, Vasakpartei Sirjet, Värvipintslit, Dakit ja Martat-Potsatajat, Ivar Silla arvamusi, Innot ja Irjat, Baabajagaad… Ei julge öelda, et ma kogu aeg ja kõigega kursis oleks, aga aegajalt ikka päris kenad lugemised kõik. Ja neist Väikese Nõia, Kaja, Värvipintsli ja Ivari puhul viin näod-nimed-lood kokku, teiste puhul mitte. Ematehniku puhul olen mõelnud, et meil on vist ka üks ühine reaalsõbratar:).

Blogi on osa elust. Nii, nagu varem mõnes suures toimetuses töötades oli osa elust kohvikus lobisemas käimine. Nüüd pole mul ei suurt toimetust ega ka kohvikut, aga blogi täidab selle lünga üsna valutult.

Ma ei ole muide üldse kindel, et ma tahaksin minna n-ö blogijate kokkutulekule, kui mõni selline tehtaks. Nii nagu ma ei tahaks võib-olla minna ka vana ajakirjandusmaja kohviku kokkutulekule, kui selline tehtaks. On asju, mis on head täpselt selles ajas ja selles konditsioonis nagu nad on – mujal võiksid nad mõjuda kistuna, kontekstist välja rebituna.

Küll aga pole ei blogrollis ega siin sissekandes märgitud inimeste hulgas ainsatki, kellega ma meeleldi klaasikest veini või tassikest teed või kohvi ei jooks.

-32 oli öösel

Nonii, nonii... NÜÜD on need külmad kohal! Öösel oli -32, praegu* näitab kraadiklaas -26.
Ma hakkan vist talvel elamist selgeks saama.
Öösel kütsin veerand kaheni pliiti. Hästi mõnus oli. Kõik magasid, meie Triibikuga lõime köögis nurru, lugesime ühe imelise käsikirja korrektuuri, jõime hõõgveini, sõime rasvaleibu ja jagasime karusnahka ja tugitooli.
Köögiaknad vooderdasin altpoolt ajalehtede ja tekkidega. Jänesepuurid katsin ööseks kinni. Ikka olid neil hommikul vuntsiotsad härmas...
Aga kui ILUS oli päikesetõus. Vaikne, valge, sinakas, õrnroosa, tugevam roosa, ergas valge... Odini võlumaailm...
Ja päev on ilus, ehkki ikka on kohutavalt külm.

* see praegu oli hommikul kümne paiku, ma ei saanud teksti üles panna.

Kolmas päev palavikku

Kõik on valesti. Kõik on haiged. St kogu meie pere - isegi Lessa magab ööpäevade kaupa, saba üle nina.
Kõige jubedam on see, et ma PEAN minema vanni ja siis minema õhtul välja ja siis suutma veel mingit mõttega juttu ka ajada - soovitavalt nii, et saali teise otsa kuulda oleks.
Ma ei tea, kuidas ma sellega hakkama saan, aga ma tean, et saan.

Ja homme pean ma olema Tartus ja tegema intervjuud...

Ma ei saa maja välisukselegi pihta...

Jänese Jääetendus

Tõeliselt minu-emmelik mõte - korraldada oma sünnipäeva puhul perekondlik Jänese Jääetenduse vaatamine.
Kaasa kõik - see tähendab, et kõik neli põlvkonda. Vana(vana)ema ja Kristoferi vanused annavad kokku ümmarguse saja, lisaks ema-isa ja meie Katsiga.
80 minutit muinasjuttu, jääballetti, hoogsat kihutamist, uhket tulevärki ja värvide mängu.
Lusti laialt!
Tõeliselt lahe mõte! Sünnipäev üritusega.

Kui etenduse juures millegi üle viriseda saaks, siis ehk see, et kui tõlge oli eesti keelde, oleks võinud ka läbitud maade nimetused eesti keelde tõlkida. Ja muusika oleks võinud olla pisut rohkem nende kohtade pärasem.

Asi, mis mind aga tõeliselt häiris, oli lasteüritustel pakutav joogi- ja näksivalik. Peamiselt (kui mitte lausa ainult) ebatervislikud asjad: limps, coca, krõpsud, friikad...
VEEL ei oska laps neid nõuda.
Kui kaua mul õnnestub seda aega pikendada?