Lee arvutikodu

Segasumma. Koos armsate inimeste ja loomadega

esmaspäev, veebruar 12, 2007

Kas me teame siin kõik kõiki?

Teema siis Ieskalt, eelmise sedeli kommentaarist.
Päris kõik päris kõiki vist ei tea. Nii et minu koha pealt vaadates on mul väga hea positsioon – mina tean oma pisikesest blogrollist enamikke. Ja mitte ainult ei tea, vaid ka hoolin. Ja mitte ainult ei hooli, vaid isegi väga hoolin.
Blogrolli vaadates ei ole ma kohtunud Elumuinasjutu Ivariga, aga meil on ühine tuttav (ma ei tea, kas virtuaalis ainult või reaalis ka) Tiiu ja millalgi pakkus Julija oma üüripinda Ivarile ja millalgi ma olen temalt vist mingit lugu tellinud jne. Ühesõnaga, minu jaoks siseringis, ehkki ma tea, mis ta ise sellest arvab.
Ma ei tunne ka Al-Saudi muljetajat, aga see blogi oli nii hea lugemine, et ma tirisin selle blogrolli.
Ma ei tunne isiklikult Artišoki tegijaid, aga mulle meeldib aegajalt seda saiti lugeda.
Ieska panin blogrolli sellepärast, et tema pani minu oma blogrolli. Ja lugemas käisin ma nagunii alatihti, sealtmaalt, kus ma avastasin, et tegu on koerainimesega ja hästi laheda kirjaviisiga inimesega. Muide, Ieska, me oleme keset rahvamassi põgusalt kohtunud – mina müüsin palmi all raamatuid ja Sinul oli varblasesuuruste tähtedega kiri Ieska laigulisel jakil.
Lisaks loen veel Ematehnikut ja Punast Hanrahani ja Väikese Nõia Teemaja, Kaja, Vasakpartei Sirjet, Värvipintslit, Dakit ja Martat-Potsatajat, Ivar Silla arvamusi, Innot ja Irjat, Baabajagaad… Ei julge öelda, et ma kogu aeg ja kõigega kursis oleks, aga aegajalt ikka päris kenad lugemised kõik. Ja neist Väikese Nõia, Kaja, Värvipintsli ja Ivari puhul viin näod-nimed-lood kokku, teiste puhul mitte. Ematehniku puhul olen mõelnud, et meil on vist ka üks ühine reaalsõbratar:).

Blogi on osa elust. Nii, nagu varem mõnes suures toimetuses töötades oli osa elust kohvikus lobisemas käimine. Nüüd pole mul ei suurt toimetust ega ka kohvikut, aga blogi täidab selle lünga üsna valutult.

Ma ei ole muide üldse kindel, et ma tahaksin minna n-ö blogijate kokkutulekule, kui mõni selline tehtaks. Nii nagu ma ei tahaks võib-olla minna ka vana ajakirjandusmaja kohviku kokkutulekule, kui selline tehtaks. On asju, mis on head täpselt selles ajas ja selles konditsioonis nagu nad on – mujal võiksid nad mõjuda kistuna, kontekstist välja rebituna.

Küll aga pole ei blogrollis ega siin sissekandes märgitud inimeste hulgas ainsatki, kellega ma meeleldi klaasikest veini või tassikest teed või kohvi ei jooks.

6 Comments:

At 2:31 PM, Anonymous Anonüümne said...

nojah
tegelt oleme me ka kohtunud. mõned korrad varemgi, kuid viimati.. mäletad, kord varakevadisel kõrvemaal, kui kevad juba trillerdades kõikjal helendas, kuid metsa all veel kohati lund oli ja teed lumelagused - siis jäite te seal metsateel kapitaalselt sisse. ja siis tõmbas üks auto teid välja.. :)

 
At 4:05 PM, Anonymous Anonüümne said...

Kas Sina olid selles autos??? No tere tulemas ja aitäh veelkord! Lee

 
At 6:14 PM, Anonymous Anonüümne said...

me tõmbasime teid sealt välja jah :)

 
At 12:36 PM, Anonymous Anonüümne said...

mina pean kahjuks tunnistama, et ma enamikku inimesi, kelle blogisid ma loen, ei tunne. aga mingi ühine huvipunkt meil ilmselt olema peab, kui ma neisse ikka ja jälle kiikan :)

 
At 12:51 PM, Blogger unekott said...

mina jälle tuustin tihedalt neid blogisid, kelle pidajaga on miskil põhjusel teed ristunud.
kui mahti ja viitsimist on tuustin muid blooge ka, aga oluliselt harvemini:)

 
At 9:38 PM, Blogger Ivari said...

Mina pean tunnistama, et viimasel ajal ei jõua enam üldse eriti blogisid lugeda. Kuidagi kaalukauss on arvutilt ära nihkunud, kuigi sain alles hiljuti endale üle pika aja taas arvuti. Enamuse linkides olnud blogisid panin varjavate tagide vahele ja osa on nende vahel olnud mu blogi alguspäevast saadik. On seal praegugi.
Mina ei tea eriti kedagi, praegu näha olevatest tunnen täiesti reaalselt Susat ja Kärt-Mari, kes mu head tuttavad on. Kusjuures, Tiiuga ma päriselt kohtunud kunagi ei olegi, ma arvan vähemalt. Ja ma ei tea kakes oled sina, Lee. Ma unustan nimed, kui need mulle öeldakse, unustan elu- ja töökohad. Paljude blogide puhul jääbki mulje, kui vestlusest kellegi tuttavate vahel. Vahel tundub (nagu üks tuttav ütles) blogide lugemine teise eraellu sekkumises. Ahh, ma ei tea. Elu on imelik.
Kui kellegagi kokku saada... ilmselt ei oleks asjad siis enam niisugused. Mul tekib inimestest oma kujutlus ja on nii kummaline tunne, kui see äkki muutub...

 

Postita kommentaar

<< Home