Kehaturg

Käisin täna linnas ja mul oli ebatavalisel ja meeldival moel tund aega täiesti ülearust aega. Kunstihoone on üks esimesi mõtteid, mis sellisel puhul pähe tuleb.

Oli prostitutsiooniteemaline näitus Kehaturg.
Midagi üllatavat see ei pakkunud, ometi on mul hea meel, et see näitus üleval on ja ma soovitaks seda kõigile, kellele meeldib kehamüümise teemadel vaielda.
Või ka endistele või tegutsevatele prostituutidele.

Mõned uitmõtted.
Kunstnike selleteemalised taiesed (Mare Mikofi "Litsilõks" näiteks) tundusid kontekstist välja rebitud. Ja stripibaari fotode kunstina näitamine on minu meelest lati alt sirge seljaga läbi kõndimine.
Legaliseerimisteemaline väitlus ehk poolt- ja vastuargumendid väikese videosaali seinal olid head. Isegi väga head.
Video naisest sigade ees oli õõvastav ja vastik. Ja kuna selle videoga samas ruumis oli üks üsna süvenemist nõudev lugemine (prostituudi tütre pihtimus), jooksis see õõvastav video mul korda kaheksa silme eest läbi - ja valgus selle pihtimuse lugemiseks oli selline, et pool pilku jäi paratamatult videole ja ehkki ma tunnistan selle kunstilist, kirjanduslikku ja ajaloolist ollapüüdmist, oli see ikkagi vastik.
Seesama prostituudi tütre lugu... See pani mind kõige rohkem mõtlema. "Kui su ema on vägistatud, on vägistatud ka sind..." on kahtlemata mõjus. Aga ma ei usu, et seda peaks üks ühele igaühe kohta sobivaks pidama.
Lood sellest, et prostituudi lapsel on raske sellepärast, et ema on prostituut... Kui see ema on muidu kena inimene ja mitteprostituutidest vanemad oma lapsele sõbra ema (või ka isa) tööd ette ei heidaks, ei tohiks eriti midagi lahti olla...
Kes tahab, leiab alati midagi, mida oma vanematele ette heita. Kes tahab, leiab sellele alati mõne põhjenduse.
Jah, mõttetu vägivald lapse vastu on andestamatu. Aga ema või isa töö võiks ema või isa valida olla.

Minu meelest on kõik kinni isiksustes. Ma ei ole küll kunagi prostituut olnud, aga ma olen kindel, et oleksin ma seda proovinud, oleksin ma sellest kindlasti midagi huvitavat leidnud. (Inimesed on ju nii põnevad... Vaevalt, et nad seksklientidena palju vähem huvitavad on kui autostopi autojuhtidena, kaaslastena õllekast, intervjueeritavatena, autoritena...)

Ma tunnen mõnd naist ja mõnd meest, kes on seda tööd teinud. Mõni neist on säranud nii enne kui siis kui pärast - ja rõõmustanud kõiki enda ümber oma olemasolu säraga. Mõni on tallanud ühest ämbrist teise, ühest rumalusest teise ja tüüdanud kõiki oma ümber. Mõni on kenasti keskpärane, tehku mis tööd tahes.
Eluetapid ja tööd vahetuvad, isiksus jääb. Ja isiksuse võti - minu arvates - ei peitu suguelundites.
Ehk siis, tundes üht prostituuti, kes on kas õnnetu või blaseerunud või mõlemat, ei saa teha järeldust, et kõik prostituudid on õnnetud või blaseerunud. Või mõlemat.

Kas keegi vaielda tahab?