Voolas veini ja Viidingu luulet

Julija ja Allan on kihlunud!

Pidu oli lahe: muusikat, tantsu, süüa-juua. Isegi külm ilm ei suutnud aiapidu rikkuda.
Integratsioon oli, jah, üks üsna populaarne teema... Mille üle nii eestlased kui venelased reipasti kildu panid.
Mõtlesin mingi hetk, et kas see, et ma sel teemal rõõmsalt irvitada suudan, on kuidagi ebaõiglane nende suhtes, kelle närvid ja vara koledatel öödel kannatada said.
Aga vist ei ole...? Naermata naerud ei muudaks ju kellegi kannatusi kergemaks?

Praktiline integratsioon töötab endiselt

Niisiis... Täna hommikul kuldas päike pealinna, Viru hotelli ees ristmikusõlmel rajati lillepeenart... Vähemalt Venus Clubi maja ees istusid inimesed välikohvikus.
Olime linnas, sest meie kallil Julijal on homme kihluspidu ja täna oli vaja varuda selleks sündmuseks söögikraami.
Suund Balti Jaama turule - liha, köögivili, maitseained...
Valdavalt vene paik, eks ole. Ja vähemalt Kats ja J peika näevad korralikud eestlased välja...
...Ja tulemus? MITTE MIDAGI ei olnud teisiti kui tavalisel laupäevahommikul samas kohas sisseoste tehes. Lahked vene mutikesed ja müüjatarid, spontaanselt tekkivad vestlused, kaubaproovimised, juurde- ja mahakaalumised. Siit retseptike, sealt lillejuur.
Suhtluskeel eesti-vene segakeel, nii meil kui müüjatel - ikka nii, et meie lahkesti (J puhtalt, mina köögitasandil) vene keelt, müüjad minuga võrreldaval köögitasandil eesti keelt.
Ei mingit sõda, vähemalt turuplatsil mitte. Peaminister ja pronkssõdur annavad naistejutus teed söögiteemale:).
Ausõna, ma saan ise ka aru, et see viimane väide kõlab väga ebadramaatiliselt, aga see on minu tänane kogemus.

*
Tänastest blogidest jäid silma kaks head mõtet - ühismeditatsioon ja küünlad akendele. Ma ise ei ühine kummagagi. Inglijutt on minu jaoks väga tume maa, isegi pühakuid tunnen pisut paremini. Ja küünla oleksin juba eile öösel aknale pannud, aga Kats ei lubanud - ta nimelt on natuke tulefoobne ja ma võin kodus ükskõik mille puhul küünlaid põletada ainult niikaua kuni ma ärkvel olen.
Aga mulle meeldib see suund - soov mõttejõuga olukorda paremaks muuta. Tulemusi on küll raske teaduslikult mõõta, aga ma usun, et mõtted mõjutavad maailma küll.

Uudishimu pidi kasse tapma...

Ei suutnud ma vaatamata pidevale raadiokuulamisele ja hoiatustele jätta kesklinnast hilisõhtul läbi sõitmata... Põgusalt, sõites, peatusteta, kellegagi rääkimata - aga ikkagi.
Kella 23 paiku ei olnud nii hull nagu uudistes tundus. Aga vandalistlik ja vägivaldne oli küll.
Prügikastid sõiduteel, ilmselt oli nendega autosid loobitud.
Muld ja kivid Estonia ees.
Eesti panga ees põles reklaamtahvel.
Teine oli puruks pekstud.
Klaasikilde ja katkisi aknaid murdu.
7 märulipolipolitseinikku Rävala 8 ees.
Mõnekümneliikmelised noortekambad.
Hämmastavalt palju noori naisisikuid. Õige mitmel taskurätid pihus ja pisarad silmis.
Verinoored lapsed "Rossija" hõikumas ja Vene rahvusvärvidega vehkimas.
Läbinisti kaootiline ja organiseerimata tundus see asi. Emotsionaalsed lapsed ja noored tänavatel. Meeleheide on see tunne, mis lõhkuma ajab, meeleheide on ka see, mis massipsühhoosi kergeks teeb.
Politseitööd igaks juhuks eriti ei kommenteeri, aga purustuste hulka arvestades on ideaalini ilmselt veel ruumi.
Miks pole tänavatel sõjaväge? Hästi organiseeritud SUUREM MASS suudaks ilmselt olukorda leevendada...

SIIN, KODUS on rahulik. Kuu. Magajate nohin.
Rahu nagu kloostris...
Midagi muud ei ole mul siin teha kui soovida.
Ma soovin vandalismi lõppu ja võimalikult väheseid inimohvreid. Vara kahjustamise maksab kindlustus - kui alles on - närve ja hinge saab igaüks ainult ise hoida. Ja neid ei saa taastada ka...

Sõbrad, mis toimub?

Eile päeval sattus Unekott pommiohtu, Juta veetis õuduste öö Tatari tänaval...
Mis veel? Quo vadis, kodumaa?

Sõbrad, ma tean, et see ei aita, aga ma muretsen teie pärast...

Palun hoidke ennast!

Mul on kogu aeg selle kuramuse kuju suhtes kindel seisukoht olnud. Praegu on suhtumine selline, et sinna paika kogu maailma skulptuurid, aga miks inimesed haiget peavad saama...

Oled Sa...

... tõusnud keset kena kevadpäeva laua tagant - selline mitme kultuurikihi alune laud - jätnud sinnapaika pooliku töö ja kõik oma sidevahendid ning läinud õue lilli istutama?

... lugenud suurepärast romaani ajal, mil peaks tegema hoopis midagi muud?

... võtnud lapse ja kadunud kus see ja teine?

... istunud, kohvitass käes ja silitanud koera?

Ja kõike seda ikka ajal, mil peaks tegema hoopis midagi muud.

Aga kui need mitte-ette-nähtud tegevused on kõige paremad?

Seespool akent

TÄNA on hea pühapäev. Varasele äratusele vaatamata. Kui kohvi abil maailmast mingi aimus minuni hakkas jõudma, teadsin kindlalt - täna on see päev, kus perega seiklema minnakse. Näiteks väikesele rabamatkale.
Võileivad kaasa ja minema... Istusime juba autos, kui B tuli suure jooksuga - "Ega te siis ilma minuta..."
Ausalt öeldes olin ma korraks mõelnud, et läheks annaks ta akna all signaali, aga siis otsustasime, et äkki ta tahab meist korra puhata.
Ei taht. Praegu ajas B mu tuppa - et tema istutab ise vaarikaid ja et ärgu ma tuule käes olgu. No jah, ma sihuke suhkrust ja jahust tüüp, eksole:).

Meie suhted B-ga on vist päris mõistliku vormi saanud. Algul, kui ta pruudiga riidu läks ja meile pidama jäi, olin ma natuke närviline. Ma ei ole kuigi suhtlev tüüp ja pidev "Kuule, tahad, ma räägin sulle konkistadooridest/kaladest/pättide elust etc" väsitas mu ära.
Ühel hetkel lõin käed puusa ja mölisesin teemal, et "konkistadoorid on toredad küll, aga kui ma sinuga lobisen, ei saa ma kunagi tööd tehtud ja kui ma ei saa tööd tehtud, siis ma ei jõua aias midagi teha ja siis on aed kole ja mina stressis ja kui ma stressis olen, siis ma õiendan kõigi kallal ja ei tee head toitu. Janiied."
Nujah, B läks selle peale aeda tööle.

Neli päeva hiljem läks ta kaheks päevaks ära. Ja siis need kaks päeva hiljem kohtasin teda teel tagasi. Oi, kui purupurjus. Võtsime ta auto peale ja esimese sõnana tuli - "Kodus!"

Ma vist kirjutasin kunagi tema kohta, et kui ta oleks lind, oleks ta kajakas. Merikajakas või kalakajakas.
Meil on siis nüüd kodustunud kajakas.

Ühel hetkel leiab ehk mõne rikka lese või muu "Katariina Jee" ja lendab minema?

Tosin kevadist hetke

Isiklikud, mitte ajaloo omad:).

1. Neljapäevaõhtul Katsi ja TL-ga väljas. KUI HEA on vahetevahel käia peentes söögi- ja joogipaikades, proovida seda ja teist ja tükike-lonksuke kolmandat, klatšida ennastunustavalt ning naerda maailma asjade üle...

2. Reedeõhtu Katsiga kahekesi. Uudistasime Tallinna lähedasi kinnisvarakülasid ja arutasime tõsimeeli, miks mu ema meile meie-kodu ostu järel ümbruse lagedust ette heitis. Oma seitsme suure puuga olime ju puhta tegijad:).

3. Otsustasime aegsasti ära, et seekord ei ürita VABAL ÕHTUL remondiga edasi minna ega koristada ega midagi muud mõistlikku teha. Varusime suupisteid ja Filipettit, põletasime küünlaid ja kuulatasime vaikust.

4. Laupäeva päevatõusuaegne teekond Narva raamatulaadale. Üle tüki aja tunne, et TULEB SOE PÄEV.
Kõik need naeratused, mida raamatute müümine endaga kaasa toob. Kui keegi tahaks naeratusi kollektsioneerida, peaks ta ilmselt raamatukaupmeheks hakkama.
(Tõe huvides: raha liigub vähem. Aga see ei kahanda naeratuste väärtust.)

5. Imeline aia-pühapäev. Soe, mõnus, päikest täis. Linnud lärmavad, põõsastel on roheline vine ümber.

6. "Pump ja pots!" ütleb Kristofer, kui kusagilt alla hüppab. Ilmselt võitleb gravitatsiooniseadustega.

7. B. meil. Krt teab, miks, aga on. Läks pruudiga riidu ja nüüd asjatab meil. Pisut kummaline, aga ma hakkan sellega vaikselt juba ära harjuma. Õnneks on tal koht, kus magamas käia, olemas.

8. "Ma mängin raamatukogu," on Kristoferi uus harrastus. Alevikeskuse raamatukogu on nagunii top-viis meelelahutuste hulgas, nüüd mängime kodus ka raamatukogu. Laome näiteks raamatud tooli peale hunnikusse ja katame valge linikuga. Ma ei tea, kus ta sellist "-kogu" näinud on.

9. Saurus sulas ära. Instruktsioonis oli kirjas, et ilma veeta kuivab ära. Aga et vees sulab.... Ilmselt oli Darwinil õigus - nad lihtsalt ei kohastunud.

10. Mulla lõhn.

11. Päikesesoe trepiastmepuit.

12. "Kinnisvara-jooksuaeg" sai jälle läbi. Oma kodus on kõige parem.

vana hea tarot...

You are The Moon

Hope, expectation, Bright promises.

The Moon is a card of magic and mystery - when prominent you know that nothing is as it seems, particularly when it concerns relationships. All logic is thrown out the window.

The Moon is all about visions and illusions, madness, genius and poetry. This is a card that has to do with sleep, and so with both dreams and nightmares. It is a scary card in that it warns that there might be hidden enemies, tricks and falsehoods. But it should also be remembered that this is a card of great creativity, of powerful magic, primal feelings and intuition. You may be going through a time of emotional and mental trial; if you have any past mental problems, you must be vigilant in taking your medication but avoid drugs or alcohol, as abuse of either will cause them irreparable damage. This time however, can also result in great creativity, psychic powers, visions and insight. You can and should trust your intuition.

What Tarot Card are You?
Take the Test to Find Out.

Saurusemunast ja muust

Munapühad olid, eks ole! Värvisime, vahetasime, koksisime, sööme...
Aga Unekott tõi korraliku ristivanemana Kristoferile sootuks erilise muna. Sellise suure, hane omadestki suurema. Ja mitte söömiseks vaid sooja vette "hauduma" panekuks.
Kirjade järgi peaks sealt tulema saurusepoeg.
Tänaseks oli nokk munakoorest läbi ja muna koos saurusetibuga kolis suurde kaussi.

Pühad olid armsad. Mulle meeldivad vabad päevad. Ja mulle meeldib süüa teha ja külalisi vastu võtta. Ja uudised meeldivad jne.
Vahel. Mõnikord on sellised ajad, kus ma ei näe päevade kaupa kedagi peale Katsi ja Kristoferi. Ja need ajad meeldivad mulle ka.

Lisan oma pasha (ÕS ütleb nii, mulle meeldiks paša rohkem)retsepti ka.
1,25 kg kohupiima läbi sõela suruda. 100 gr võid sulatada, 4 muna tibakese suhkru ja näpuotsatäie vaniljega vahustada. Sulavõi, munad ja sortsakas kohvikoort kohupiima juurde, rosinaid ja seedermänni seemneid samuti. Kuumutada ca 60 kraadini. Valada kaussi, mille põhjas on marli. Kausist üleulatuvad marliservad niiskeks ja kohupiimamassile peale. Jahedasse sahvrisse seisma. Järgmisel päeval võib selle sealt ettevaatlikult välja kallutada.
Rosinate ja seedriseemnete asemel võib loomulikult kasutada... mida iganes.

Leidsin end ühel hetkel veidi kahetsemas, et pole niiiii ammu missal käinud:). Kirikupühad tuletavad sedalaadi asju meelde. Mitte, et ma päriselt aru saaks, miks Eestis kristlikke usupühi peetakse - kui riigikirikut ei ole, võiks riiklikult tähistada kas usuväliseid pühi või siis eri religioonide suuremaid. Aga see viimane idee viiks kardetavasti tööviljakust tublisti alla...

Üks mõtteuid veel. Käisin pühade-eel, vaiksel nädalal, lähimas linnas sisseoste tegemas. Ja! - milline järjekord poes ja millised viinarestid väljujate kärudes! Korraks libises peast läbi, et ristilöömine ja ülestõusmine... ja kõik need haavad, mida on vaja viinaga loputada... Siis tuli mõistus koju: rituaalidega pole siin muud pistmist kui traditsiooniline toobitõstmisvõistlus.
Tibake õudne hakkas - neid viinapudeleid inimeste käes ja kärudes oli tõesti silmatorkavalt palju.

TÄNA oli üks huvitav töine kohtumine. Neli naist vestlusringis, kellest üks eriti ei kuule. Avastasin, et mul on väga kerge kirjalikule vestlemisele üle minna - nagunii suhtlen ma ju kirjalikult rohkem kui suuliselt. Väike asi, aga ma olin enda üle päris uhke. Oskan küll veel võõrastega suhelda:).

Kevadpühade...

...usulisest taustast võib ka nii rääkida, nagu seda teeb Ülo Mattheus.
Puhta armas ju.

Paastunädalad läbi

Nii, lõpetasime paastuaja. Täpselt kuus nädalat ilma lihata, mõne alkoholilibastusega minul ja mõne magusalibastusega Katsil.
Eelmisel aastal loobusime ainult lihast ja siis tundus see natuke raske ja kurnav. Sel aastal polnud liha mingi probleem, isegi mitte Kristoferile eraldi süüa tehes. Ilma veinita tundus algul raske, isegi väga raske. Ei oska süüa teha, ei oska süüa jne. Aga see läks üle. Mul on hästi madal vererõhk ja ma olen harjunud elama "kerge jook sees", päeva teisel poolel. Ja siis läks see vererõhk üha allapoole jne. Vahepeal käisin kolm-neli korda päevas kuuma duši all.
Magusast ei tunne ma puudust ei loa- ega keeluperioodil, Katsile oli aga sellest loobumine kõige valulikum.

MIKS TE SEDA OMETI TEETE? Nii on küsinud üsna mitmed sõbrad-tuttavad. Rohkem minu kui Katsi käest, sest paastu peetakse üsna vagaks kombeks ja mina olen küll pigem ateist, ja kindlasti antiklerikaalne. Aga paastu algatasin mina.

Põhjuste otsimine viiks ilmselt kuskile psühhoanalüüsi piirimaile. Ebamääraseid märksõnu: loobumise rõõm, teadmine, et ma saan muutuvates elutingimustes ikka veel hakkama, et ma oskan ikka veel ülivähesega läbi ajada, et järsud muutused tekitavad ikka veel huvi, mitte hirmu ega ebamugavust.
Et ma olen mina. Et ma olen vaba.

Ja selle kõige peale lähen ja teen ma džinnikokteili sidruniga.