Paastunädalad läbi

Nii, lõpetasime paastuaja. Täpselt kuus nädalat ilma lihata, mõne alkoholilibastusega minul ja mõne magusalibastusega Katsil.
Eelmisel aastal loobusime ainult lihast ja siis tundus see natuke raske ja kurnav. Sel aastal polnud liha mingi probleem, isegi mitte Kristoferile eraldi süüa tehes. Ilma veinita tundus algul raske, isegi väga raske. Ei oska süüa teha, ei oska süüa jne. Aga see läks üle. Mul on hästi madal vererõhk ja ma olen harjunud elama "kerge jook sees", päeva teisel poolel. Ja siis läks see vererõhk üha allapoole jne. Vahepeal käisin kolm-neli korda päevas kuuma duši all.
Magusast ei tunne ma puudust ei loa- ega keeluperioodil, Katsile oli aga sellest loobumine kõige valulikum.

MIKS TE SEDA OMETI TEETE? Nii on küsinud üsna mitmed sõbrad-tuttavad. Rohkem minu kui Katsi käest, sest paastu peetakse üsna vagaks kombeks ja mina olen küll pigem ateist, ja kindlasti antiklerikaalne. Aga paastu algatasin mina.

Põhjuste otsimine viiks ilmselt kuskile psühhoanalüüsi piirimaile. Ebamääraseid märksõnu: loobumise rõõm, teadmine, et ma saan muutuvates elutingimustes ikka veel hakkama, et ma oskan ikka veel ülivähesega läbi ajada, et järsud muutused tekitavad ikka veel huvi, mitte hirmu ega ebamugavust.
Et ma olen mina. Et ma olen vaba.

Ja selle kõige peale lähen ja teen ma džinnikokteili sidruniga.