Seespool akent

TÄNA on hea pühapäev. Varasele äratusele vaatamata. Kui kohvi abil maailmast mingi aimus minuni hakkas jõudma, teadsin kindlalt - täna on see päev, kus perega seiklema minnakse. Näiteks väikesele rabamatkale.
Võileivad kaasa ja minema... Istusime juba autos, kui B tuli suure jooksuga - "Ega te siis ilma minuta..."
Ausalt öeldes olin ma korraks mõelnud, et läheks annaks ta akna all signaali, aga siis otsustasime, et äkki ta tahab meist korra puhata.
Ei taht. Praegu ajas B mu tuppa - et tema istutab ise vaarikaid ja et ärgu ma tuule käes olgu. No jah, ma sihuke suhkrust ja jahust tüüp, eksole:).

Meie suhted B-ga on vist päris mõistliku vormi saanud. Algul, kui ta pruudiga riidu läks ja meile pidama jäi, olin ma natuke närviline. Ma ei ole kuigi suhtlev tüüp ja pidev "Kuule, tahad, ma räägin sulle konkistadooridest/kaladest/pättide elust etc" väsitas mu ära.
Ühel hetkel lõin käed puusa ja mölisesin teemal, et "konkistadoorid on toredad küll, aga kui ma sinuga lobisen, ei saa ma kunagi tööd tehtud ja kui ma ei saa tööd tehtud, siis ma ei jõua aias midagi teha ja siis on aed kole ja mina stressis ja kui ma stressis olen, siis ma õiendan kõigi kallal ja ei tee head toitu. Janiied."
Nujah, B läks selle peale aeda tööle.

Neli päeva hiljem läks ta kaheks päevaks ära. Ja siis need kaks päeva hiljem kohtasin teda teel tagasi. Oi, kui purupurjus. Võtsime ta auto peale ja esimese sõnana tuli - "Kodus!"

Ma vist kirjutasin kunagi tema kohta, et kui ta oleks lind, oleks ta kajakas. Merikajakas või kalakajakas.
Meil on siis nüüd kodustunud kajakas.

Ühel hetkel leiab ehk mõne rikka lese või muu "Katariina Jee" ja lendab minema?