Saurusemunast ja muust

Munapühad olid, eks ole! Värvisime, vahetasime, koksisime, sööme...
Aga Unekott tõi korraliku ristivanemana Kristoferile sootuks erilise muna. Sellise suure, hane omadestki suurema. Ja mitte söömiseks vaid sooja vette "hauduma" panekuks.
Kirjade järgi peaks sealt tulema saurusepoeg.
Tänaseks oli nokk munakoorest läbi ja muna koos saurusetibuga kolis suurde kaussi.

Pühad olid armsad. Mulle meeldivad vabad päevad. Ja mulle meeldib süüa teha ja külalisi vastu võtta. Ja uudised meeldivad jne.
Vahel. Mõnikord on sellised ajad, kus ma ei näe päevade kaupa kedagi peale Katsi ja Kristoferi. Ja need ajad meeldivad mulle ka.

Lisan oma pasha (ÕS ütleb nii, mulle meeldiks paša rohkem)retsepti ka.
1,25 kg kohupiima läbi sõela suruda. 100 gr võid sulatada, 4 muna tibakese suhkru ja näpuotsatäie vaniljega vahustada. Sulavõi, munad ja sortsakas kohvikoort kohupiima juurde, rosinaid ja seedermänni seemneid samuti. Kuumutada ca 60 kraadini. Valada kaussi, mille põhjas on marli. Kausist üleulatuvad marliservad niiskeks ja kohupiimamassile peale. Jahedasse sahvrisse seisma. Järgmisel päeval võib selle sealt ettevaatlikult välja kallutada.
Rosinate ja seedriseemnete asemel võib loomulikult kasutada... mida iganes.

Leidsin end ühel hetkel veidi kahetsemas, et pole niiiii ammu missal käinud:). Kirikupühad tuletavad sedalaadi asju meelde. Mitte, et ma päriselt aru saaks, miks Eestis kristlikke usupühi peetakse - kui riigikirikut ei ole, võiks riiklikult tähistada kas usuväliseid pühi või siis eri religioonide suuremaid. Aga see viimane idee viiks kardetavasti tööviljakust tublisti alla...

Üks mõtteuid veel. Käisin pühade-eel, vaiksel nädalal, lähimas linnas sisseoste tegemas. Ja! - milline järjekord poes ja millised viinarestid väljujate kärudes! Korraks libises peast läbi, et ristilöömine ja ülestõusmine... ja kõik need haavad, mida on vaja viinaga loputada... Siis tuli mõistus koju: rituaalidega pole siin muud pistmist kui traditsiooniline toobitõstmisvõistlus.
Tibake õudne hakkas - neid viinapudeleid inimeste käes ja kärudes oli tõesti silmatorkavalt palju.

TÄNA oli üks huvitav töine kohtumine. Neli naist vestlusringis, kellest üks eriti ei kuule. Avastasin, et mul on väga kerge kirjalikule vestlemisele üle minna - nagunii suhtlen ma ju kirjalikult rohkem kui suuliselt. Väike asi, aga ma olin enda üle päris uhke. Oskan küll veel võõrastega suhelda:).