Uudishimu pidi kasse tapma...

Ei suutnud ma vaatamata pidevale raadiokuulamisele ja hoiatustele jätta kesklinnast hilisõhtul läbi sõitmata... Põgusalt, sõites, peatusteta, kellegagi rääkimata - aga ikkagi.
Kella 23 paiku ei olnud nii hull nagu uudistes tundus. Aga vandalistlik ja vägivaldne oli küll.
Prügikastid sõiduteel, ilmselt oli nendega autosid loobitud.
Muld ja kivid Estonia ees.
Eesti panga ees põles reklaamtahvel.
Teine oli puruks pekstud.
Klaasikilde ja katkisi aknaid murdu.
7 märulipolipolitseinikku Rävala 8 ees.
Mõnekümneliikmelised noortekambad.
Hämmastavalt palju noori naisisikuid. Õige mitmel taskurätid pihus ja pisarad silmis.
Verinoored lapsed "Rossija" hõikumas ja Vene rahvusvärvidega vehkimas.
Läbinisti kaootiline ja organiseerimata tundus see asi. Emotsionaalsed lapsed ja noored tänavatel. Meeleheide on see tunne, mis lõhkuma ajab, meeleheide on ka see, mis massipsühhoosi kergeks teeb.
Politseitööd igaks juhuks eriti ei kommenteeri, aga purustuste hulka arvestades on ideaalini ilmselt veel ruumi.
Miks pole tänavatel sõjaväge? Hästi organiseeritud SUUREM MASS suudaks ilmselt olukorda leevendada...

SIIN, KODUS on rahulik. Kuu. Magajate nohin.
Rahu nagu kloostris...
Midagi muud ei ole mul siin teha kui soovida.
Ma soovin vandalismi lõppu ja võimalikult väheseid inimohvreid. Vara kahjustamise maksab kindlustus - kui alles on - närve ja hinge saab igaüks ainult ise hoida. Ja neid ei saa taastada ka...