Praktiline integratsioon töötab endiselt

Niisiis... Täna hommikul kuldas päike pealinna, Viru hotelli ees ristmikusõlmel rajati lillepeenart... Vähemalt Venus Clubi maja ees istusid inimesed välikohvikus.
Olime linnas, sest meie kallil Julijal on homme kihluspidu ja täna oli vaja varuda selleks sündmuseks söögikraami.
Suund Balti Jaama turule - liha, köögivili, maitseained...
Valdavalt vene paik, eks ole. Ja vähemalt Kats ja J peika näevad korralikud eestlased välja...
...Ja tulemus? MITTE MIDAGI ei olnud teisiti kui tavalisel laupäevahommikul samas kohas sisseoste tehes. Lahked vene mutikesed ja müüjatarid, spontaanselt tekkivad vestlused, kaubaproovimised, juurde- ja mahakaalumised. Siit retseptike, sealt lillejuur.
Suhtluskeel eesti-vene segakeel, nii meil kui müüjatel - ikka nii, et meie lahkesti (J puhtalt, mina köögitasandil) vene keelt, müüjad minuga võrreldaval köögitasandil eesti keelt.
Ei mingit sõda, vähemalt turuplatsil mitte. Peaminister ja pronkssõdur annavad naistejutus teed söögiteemale:).
Ausõna, ma saan ise ka aru, et see viimane väide kõlab väga ebadramaatiliselt, aga see on minu tänane kogemus.

*
Tänastest blogidest jäid silma kaks head mõtet - ühismeditatsioon ja küünlad akendele. Ma ise ei ühine kummagagi. Inglijutt on minu jaoks väga tume maa, isegi pühakuid tunnen pisut paremini. Ja küünla oleksin juba eile öösel aknale pannud, aga Kats ei lubanud - ta nimelt on natuke tulefoobne ja ma võin kodus ükskõik mille puhul küünlaid põletada ainult niikaua kuni ma ärkvel olen.
Aga mulle meeldib see suund - soov mõttejõuga olukorda paremaks muuta. Tulemusi on küll raske teaduslikult mõõta, aga ma usun, et mõtted mõjutavad maailma küll.