Lee arvutikodu

Segasumma. Koos armsate inimeste ja loomadega

kolmapäev, aprill 25, 2007

Oled Sa...

... tõusnud keset kena kevadpäeva laua tagant - selline mitme kultuurikihi alune laud - jätnud sinnapaika pooliku töö ja kõik oma sidevahendid ning läinud õue lilli istutama?

... lugenud suurepärast romaani ajal, mil peaks tegema hoopis midagi muud?

... võtnud lapse ja kadunud kus see ja teine?

... istunud, kohvitass käes ja silitanud koera?

Ja kõike seda ikka ajal, mil peaks tegema hoopis midagi muud.

Aga kui need mitte-ette-nähtud tegevused on kõige paremad?

3 Comments:

At 6:33 PM, Blogger Rattus said...

Olen.
Mõnikord peab enesele meelde tuletama, mis on elu alus.
Seesama.
Enese ellu paigutamine läbi pisiasjade, käest- unustusselibisevate asjade pisivõludele. Mälestuste toitmisele. Mulla lõhn. Kindlustunne. Teadmine näppudes, et ehhki pildimälestus eksib, liigutusmälu on teinekord sügavam.
Näpp mulda õigel sugavusel, alati.
Metsareeglid, puudelt ja lindudelt-sitikate märkide lugemine, alati.
Romaani sügavuse hingeavardamisteadvus, alati.

Iiial pole maha visatud aeg, mis enese jaoks.

 
At 7:54 PM, Anonymous Anonüümne said...

Tead, Rattus, ma pean Sulle midagi üles tunnistama... Ehkki Sa võib-olla tead seda niigi.
Ma sain Sinuga tuttavaks ju ühel minugi kohta liiga tegusal perioodil ja siis olid just Sina see, kes õpetas mind aega maha võtma. Pilvi vaatama. Lilleõit nuusutama. Liblikat taga ajama. Nastiku tulekut ootama. Paljut sellist, mis oli olnud minu jaoks loomulik, aga läinud meelest ära, kui ma tubli yuppie püüdsin olla.
Nüüd aga pole mul enamasti meeles, et Sina mulle need olemised meelde tuletasid, aga ära unustanud ma neid olemisi enam ei ole.
Kui ma Su sedelit lugesin, siis tuli meelde, kes mulle kiiretel perioodidel neid asju rääkinud on.
Ja siis meenus, kuidas mul kunagi (25 olin vist) oli suur sisemise kriisi tunne, et "ma ei ole midagi saavutanud ja karjääril tundub lagi ette tulevat". Ja Sina küsisid natuke põlglikul toonil, et "tahad peaministriks saada või?" See ajas naerma. Ja tegi südame kergeks - sest peaministriks ma tõesti saada ei tahtnud. Ja siis olin ma oma ajakirjanikutööga jälle täitsa rahul.
Lee

 
At 10:51 PM, Blogger Rattus said...

Aitähh Sulle :)

 

Postita kommentaar

<< Home