Baturin Beethoveni ja sajuga

EILE oli tõeline lumetorm. Sõitsime Põltsamaalt Viljandisse, mööda väikest maanteed, ainus auto teel, lumeräitsakad vastu klaasi tuiskamas, tee libe, suvekummid all...
Ja pärast Viljandist kodu poole, valge vesi ümberringi alla sadamas.

RP kinkis mulle plaadi, kus oli Baturini "Sinivalla" luuletused ja RP mängis lugemise vahepeale klaverit. Ja peale RP loeb veel terve hulk noori näitlejaid. Kenas puhta(poolse)s Tarvastu murdes.

Oli tunne, et ma ei ole kaua midagi nii ilusat kuulnud. Kuigi tegelikult on selliseid sõidu ja huvitava ilma ja millegi väga hea kuulamisega hetki ja tunde ikka aegajalt olnud.
Teel olek sobib mulle väga hästi. Kuigi ma püüan sõitudega kokkuhoidlik olla - lisaks keskkonnakaalutlustele ka üsna argine kokkuhoiusoov - on teel olek üks mu lemmikolekuid.

Mu kodu on jälle Moonikat täis. Ja viinalõhna ja tema probleeme ja tagasihoidlikku "ma üldse ei taha sind segada ega su aega kulutada, aga..." Ja siis algab pikem monoloog. Olen õppinud vaikselt ruumist välja voolama kui monoloog käib. Või siis voolan oma mõtetesse ära.
Kusjuures, meil on mingi naljakas side -peale töösuhte (vist) ka. Vahel ma mõtlen, et ta tuletab mulle meelde midagi, millega ma ei ole kunagi otseselt kohtunud, aga mille eest ma alateadlikult terve elu põgenenud olen.
Aga ma ei tea, mis see on.

vesi!

Nädalad pisaraid, valu ja pingutusi on läbi. Õnnelikult läbi. Kraav kaevatud ja kinni aetud, toru maas, ühendused peavad, liivapadi all ja peal...
Mu arvamus meie praktilisest võimekusest on pallikese jagu kõrgem kui enne.
Ja tänud kõigile, kes ühel või teisel viisil kaasa on aidanud.
(Liitusime tsentraalveega. Tingimuseks oli 140 meetrine ja 1,5 meetrit sügav kraav, sellest 140-st 85 meetrit läbi asfaldi.)

Huvitav, kas veejamad said läbi? Karma-joogat on selle nimel küll kõvasti tehtud...

Üksi kodus

Pealkirjas öeldu on nii haruldane olukord, et vajas lausa kirjapanemist.
Kats sõitis Kaunasesse, et kohalikule ühistule kombainilint tuua ja võttis Kristoferi kaasa.
Ja mina olen üksi.
Ma ei mäleta, millal viimati nii juhtus. Kristoferi ajal vist polegi juhtunud.

Ma ei julgenud Katsile öeldagi, miks ma nii väga üksi tahtsin jääda. Tundus lihtsalt, et see võiks olla see murdekoht, kus ma "Tellitud mõrvad" käsile saan võtta. Aga ma kartsin, et kui ära sõnan, siis juhtub ükskõik mis, aga käsikirjaga ma ei tegelegi. Aeg kulub - siia või sinna, ikka vajaliku ja "vajaliku" peale - aga kirjutamist ei ole ega tule.

Öösel enne kahte teadsin, et ei juhtu enam midagi. Olin end sisse kirjutanud.
Siis helistasin Katsile ja rääkisin KÕIK ÄRA.
Teine sai peatäie naerda - et miks ma siis kohe ei öelnud.
Nüüd ütlesin siin ka. Nüüd peaks küll öeldud olema.

... tõttab vasakule ära, kirjutama tagasi.

Torm ulub maja taga

Toas on soe. Ehkki akende vahelt tuleb veidi külma ka.
On küünlavalgel soojad hommikueined. On töötamine muusika saatel, sest linnud ja ritsikad enam ei lärma.
On õhtud arvutiga. Või raamatuga voodis. Või siis Lessaga hulkumas... Mulle on kottpimedas ringikummitamine meeldima hakanud. Mida tuulisem ja - tavamõistes - vastikum ilm, seda lahedam.

Kristoferil tuleb sõnu nagu Vändrast saelaudu. Esialgu on rõhk uudis- ja unarsõnadel:).
On hetki, kus mulle tundub, et meie vahel on vestlus. Mõtetest, mitte enam elementaarsetest asjadest. Aga need hetked on haprad ja pudenevad kähku laiali.

Vee(tuse) veniv bestseller kestab ikka veel.

Ma olen hakanud rajumat muusikat kuulama.

Unistustest ja muust

Kirjutasin Unekoti blogisappa midagi kolmveerandsegast tema teismeea unistustest - tunnustamaks tema praegusi valikuid.
Ja siis hakkasin mõtlema enda unistustest. Et kelleks ma tahtsin saada, "kui ma suureks saan".
Jätame lapseea kõrvale ja põhikoolilõpu ka - sest zootehnika huvitas mind paljuski sellepärast, et kodust ühikasse saada. (Aga läksin keskkooli, mille eest olen tänulik oma emale ja lasin kodust ikkagi jalga, mille eest olen tänulik oma toonasele parimale sõbratarile. Nii et vastandlikke asju saab ka - kui õnne on.)
Keskkooli lõpus olin kindel, et töö, mida ma tegema hakkan, on pigem väli- kui sisetöö.
Ja et "ükskõik, mida ma ei teeks, kirjutada tahan ma ikka".
Sellist luksust, et "töö" võib olla lugemise ja kirjutamise sümbioos, ei osanud ma ilmselt unistadagi. No kuulge... Nii head tööd ei saa ju olemas olla.
Ja nii ma elan. Olles vahel lugemisest ja kirjutamisest siiralt tüdinudki. (Inimene ei oska rahul olla, ei oska. Ok, ehkki tihtipeale millegi üle rahulolematu, olen ma südamest õnnelik. Kaua aega oli vastupidi.)
Mulle meeldib olla osade raamatute esimeste lugejate hulgas. Nii nagu mulle meeldis elada homsete uudiste keskel. (Ajalehe "värske uudis" on ju eile kirjutatud.)
Kah omamoodi eraldumine. Eskapism. Põgenemine tulevikku? Kuu aja pärast ilmuvasse raamatusse, nädala pärast ilmuvasse lehte... Selleks ajaks, kui ilmub, on teema oma värskuse ja valu juba kaotanud ja käsil uus...
Olevik on alati olnud mu nõrk koht. Ma lihtsalt ei saa seda "siin ja praegu" tunnet, millest nii kenasti kirjutab Eckhart Tolle ja nii hingestatult räägib Deiv. Ehkki ma ei "muretse mineviku pärast" ega "karda homset", on mul harjumus tihtilugu ajas ees või tagapool olla. No... nagu jalgu jääks olevikule, sellele praegusele hetkele.
(Blogi, muide, aitab seda siin ja praegu asja kohati kenasti fikseerida. Vähemalt tagasivaates, irw.)

Ma arvan, et ma kirjutan praegu üsna segast juttu. Igaks juhuks üle ei loe, las ta jääda.

Et vahepealne päris meelest ära ei läheks, siis mõned märksõnad.
Möödunud neljapäeval käisime Katsiga Tartus. Pidime konverentsile minema, aga segastel asjaoludel (ja seekord polnud meie segased) käisime hoopis vanas Anatoomikumis ja La Dolce Vita restoranis söömas. Kats ütles nii armsalt: "Mul on tunne, et sa tegid seda meelega. Rääkisid konvrentsist ja meelitasid mu sügisest Tartut nautima." Ei teinud meelega... Aga õudselt tore oli - sügisesed lehed ja käsikäes Toomemäel, Baeril ja Kristjan-Jaagul külas jne.
Laupäeval oli Julija sünnipäev, mida ta tähistas Mari rahvusõhtuga Kuku-Klubis. Tõeliselt lahe õhtu oli. Kui välja arvata tõik, et me ilmselt tantsu, õlle ja külma õhu tulemusena kopsaka külmetuse saime.

Kirjutatud ajalugu on kirjutamise žanr

Selle teesi eest sain põhikoolis kahe. Keskkoolis viie. Aga ma olen selles endiselt üsna kindel.
Olen tükk aega töötanud kahe eelmise sajandi keskosa (aastad 40-70) puudutava käsikirja kallal - ühte toimetades, teist intervjuude põhjal kokku kirjutades.
Pole vahet, kas jutt käib ajaloost või kaasajast, kirjutamine ja toimetamine on ikka sama. Valid sõnu, lauseid, lõike... See sisse, see välja, see teise kohta.
Fakte ei muuda, sõelun aga küll. Mõnd asja kaotades jääb üldmulje selgem. Tõde tõenäolisem:).

Ajalugu ON kirjutamise žanr.

Sügis on täiesti käes!

Kotkapoja sünnipäev peetud, Kristofer tänab koos meiega kõiki külalisi. Kodu on nagu kunstistuudio, last õnnestus joonistamise juurest kõrvale meelitada ainult lubadusega "Metsa!"
Selle peale reageerivad nii Kristofer kui ka Lessa ilmselt uneski.

Mets - karstialal käisime - oli ilus, värviküllane ja läbimärg. Tulin koju, panin soojad kuivad riided selga...

... ja leidsin end veidi hiljem (sametises püksseelikus ja soojas flanellpluusis) kaevust, põhjamudast telliskive õngitsemas. Prrr....! See kaevus käimine muutub ühel hetkel rutiiniks:).

Soe hakkas alles ahju ja pliiti küttes. Kaks kohutavalt õnnelikku tegevust. Ehkki enne alustamist on vahest tunne, et "kes see viitsib...".

Küünalde põletamise ja tubaste mängude aeg on jälle käes.

(See ei ole vangla, see on klooster.)

Palju õnne, Kristofer!!!!

5. oktoobril 2003. aastal sündis meile väikene poiss. Oodatud juba enne siiapoolsusse tulekut. Minu tunne oodates oli vast esmajoones põnevus. Et milline ta on ja kes temast kasvab ja kas meist saavad sõbrad…
Tundub, et on saanud.
Ja see on üks osa paljust, mille üle ma tohutult tänulik olen.

Nimi Kristofer oli meil valmis enne sündi. (Oleks tütarlaps sündinud, oleks Marie nimeks saanud.) Me tahtsime väga raseduse ajal lapse sugu teada saada, aga kui UH aparaadi ees olime, siis UNUSTASIME küsida. Nii tähtis oli teda näha ja kuulda, et temaga on kõik hästi. Ja… noh… valvata, et nina suurest härdusest vesiseks ei tõmbuks.

Me oleme olnud kolm aastat lapsevanemad…
See pole kuigi kerge aeg olnud, eriti algul. Kõige raskem aeg, mis me koos läbi oleme teinud. Poole aasta jooksul kolisime me lõplikult maale, koledasse ja külma barakki, kus me esiotsa ainult ühe nurga hubaseks suutsime muuta, lõime firma ja saime lapse. Täpselt selles järjekorras.
Ja nii palju ümberkorraldusi korraga on äärmiselt ebakomfortne situatsioon. Äärmiselt.

ME OLEME SELLEST LÄBI JA ÜLE TULNUD.
Tulemused uues tähtsusjärjekorras – Kristofer ja firma arenevad, maja areneb.

Üle ja läbi tulek pole olnud õnn ega kangelastegu – et rohmaki! ja korras. See on olnud musttuhat erinevat väikest ebamugavust, mis hea tulemuse nimel vaikselt ära kannatatud sai. Koos väikeste ja suurte rõõmsate hetkedega muidugi, ilma milleta poleks saanudki vastu pidada.

Nüüd on Kristoferi elus üks ajajärk möödas. Imiklikud asjad on läbi. Poiss sööb ja saab söögi ise kätte, teab, kus asub üks või teine eluks vajalik ruumike (kui mänguhoos või emotsioonidetulvas meelest ära ei lähe), mäletab teed VÕÕRSILT TAGASI (kui kuskil seiklemas käime), suudab lemmikuid, põhivajadusi ja baastundeid kolmveerandselgete sõnadega väljendada – viimast kahte vahel ka teiste puhul ära tunda -, eristab lemmikkunstniku pilte (Julija, kes see muu!), ronib nagu väike orav, armastab õhtuti uinuda, raamat pihus. Lugeda ei oska, aga ütleb asjalikult “Loen” ja näeb nii välja nagu loeks tõesti. Kõnnib kilomeetreid ja sõidab autos sadu kilomeetreid ilma raskuste üle kaebamata.

Ta on ISE. Eraldi tahtega.

Seda kõike on rohkem, kui ma kunagi unistada oleksin julgenud.
Areng on nagu kaleidoskoop – iga päev, iga tund midagi uut.

TUULT TIIBADESSE, KOTKAPOEG!
(Emmed püsivad esiotsa pannkoogitaldrikuga pesaveerel ja hoiavad lennukatsetustel silma peal.)

Küla: aed, raamatud ja internet?

"Kuule, vahetame dimensiooni..."
B käis külauudiseid rääkimas.
Et see seda ja too toda... Klatšin kaasa, kui oskan. Enamasti ei oska.
B on siin maikuust. Mina juba mitu aastat.
Ja mind ei huvita naabrid ikka veel. Jah, ma tean lähimate naabrite n-ö üldisi suhteliine. Rohkem teada nagu ei tahakski.
Naabrid on. Sõbrad olen läbi aja leidnud ja hoidnud.

Käisin Lessaga jalutamas ja mõtlesin, et ma olen külaühiskonnas täiesti kohatu ja sobimatu. Mul on siin mõned head tuttavad, kellega lobiseda, tassike või klaasike juua. Ja need on ainult mehed.
Ma nimetan end naisõiguslaseks. Aga külaühiskonnas olen sõbrunenud ainult meestega. Ja see pole selline "jagan kõike" sõprus, vaid pigem "hea, et olemas" sõprus.
Mis, muide, seob mind ka nende naistega, keda oma sõpradeks tahan ja pean.

Minu külaelu on mu aed, mu raamatud, mu arvutivõrk. Mu laululinnud ja põlluveer.
Külanaine globaalkülas?
Või on nii, et mina olen suurlinnadest ammu eemal, aga Moskva jt linnade anonüümsus on minus ikka alles? Täpselt nii sobimatuna nagu see eesti külaühiskonnas on?

Kas inimlik on hea või halb?

Tähtis sõna inimlik ehk inimese moodi on tegelikult üks kuramuse kummine sõna.
Eksimine on inimlik ja humaanne on inimlik. Nõrkused on inimlikud ja inimlik inimene on tugev, tark ja hea.
Ma olen ainult inimene, ütleme me mõnd oma viga selgitades. Ta pole inimene, ütleme me kellegi erakordselt jõletu teo peale.
Inimeseks kasvatamine, inimeseks olemine...
Uhh...