Küla: aed, raamatud ja internet?

"Kuule, vahetame dimensiooni..."
B käis külauudiseid rääkimas.
Et see seda ja too toda... Klatšin kaasa, kui oskan. Enamasti ei oska.
B on siin maikuust. Mina juba mitu aastat.
Ja mind ei huvita naabrid ikka veel. Jah, ma tean lähimate naabrite n-ö üldisi suhteliine. Rohkem teada nagu ei tahakski.
Naabrid on. Sõbrad olen läbi aja leidnud ja hoidnud.

Käisin Lessaga jalutamas ja mõtlesin, et ma olen külaühiskonnas täiesti kohatu ja sobimatu. Mul on siin mõned head tuttavad, kellega lobiseda, tassike või klaasike juua. Ja need on ainult mehed.
Ma nimetan end naisõiguslaseks. Aga külaühiskonnas olen sõbrunenud ainult meestega. Ja see pole selline "jagan kõike" sõprus, vaid pigem "hea, et olemas" sõprus.
Mis, muide, seob mind ka nende naistega, keda oma sõpradeks tahan ja pean.

Minu külaelu on mu aed, mu raamatud, mu arvutivõrk. Mu laululinnud ja põlluveer.
Külanaine globaalkülas?
Või on nii, et mina olen suurlinnadest ammu eemal, aga Moskva jt linnade anonüümsus on minus ikka alles? Täpselt nii sobimatuna nagu see eesti külaühiskonnas on?