Baturin Beethoveni ja sajuga

EILE oli tõeline lumetorm. Sõitsime Põltsamaalt Viljandisse, mööda väikest maanteed, ainus auto teel, lumeräitsakad vastu klaasi tuiskamas, tee libe, suvekummid all...
Ja pärast Viljandist kodu poole, valge vesi ümberringi alla sadamas.

RP kinkis mulle plaadi, kus oli Baturini "Sinivalla" luuletused ja RP mängis lugemise vahepeale klaverit. Ja peale RP loeb veel terve hulk noori näitlejaid. Kenas puhta(poolse)s Tarvastu murdes.

Oli tunne, et ma ei ole kaua midagi nii ilusat kuulnud. Kuigi tegelikult on selliseid sõidu ja huvitava ilma ja millegi väga hea kuulamisega hetki ja tunde ikka aegajalt olnud.
Teel olek sobib mulle väga hästi. Kuigi ma püüan sõitudega kokkuhoidlik olla - lisaks keskkonnakaalutlustele ka üsna argine kokkuhoiusoov - on teel olek üks mu lemmikolekuid.

Mu kodu on jälle Moonikat täis. Ja viinalõhna ja tema probleeme ja tagasihoidlikku "ma üldse ei taha sind segada ega su aega kulutada, aga..." Ja siis algab pikem monoloog. Olen õppinud vaikselt ruumist välja voolama kui monoloog käib. Või siis voolan oma mõtetesse ära.
Kusjuures, meil on mingi naljakas side -peale töösuhte (vist) ka. Vahel ma mõtlen, et ta tuletab mulle meelde midagi, millega ma ei ole kunagi otseselt kohtunud, aga mille eest ma alateadlikult terve elu põgenenud olen.
Aga ma ei tea, mis see on.