Üksi kodus

Pealkirjas öeldu on nii haruldane olukord, et vajas lausa kirjapanemist.
Kats sõitis Kaunasesse, et kohalikule ühistule kombainilint tuua ja võttis Kristoferi kaasa.
Ja mina olen üksi.
Ma ei mäleta, millal viimati nii juhtus. Kristoferi ajal vist polegi juhtunud.

Ma ei julgenud Katsile öeldagi, miks ma nii väga üksi tahtsin jääda. Tundus lihtsalt, et see võiks olla see murdekoht, kus ma "Tellitud mõrvad" käsile saan võtta. Aga ma kartsin, et kui ära sõnan, siis juhtub ükskõik mis, aga käsikirjaga ma ei tegelegi. Aeg kulub - siia või sinna, ikka vajaliku ja "vajaliku" peale - aga kirjutamist ei ole ega tule.

Öösel enne kahte teadsin, et ei juhtu enam midagi. Olin end sisse kirjutanud.
Siis helistasin Katsile ja rääkisin KÕIK ÄRA.
Teine sai peatäie naerda - et miks ma siis kohe ei öelnud.
Nüüd ütlesin siin ka. Nüüd peaks küll öeldud olema.

... tõttab vasakule ära, kirjutama tagasi.