Unistustest ja muust

Kirjutasin Unekoti blogisappa midagi kolmveerandsegast tema teismeea unistustest - tunnustamaks tema praegusi valikuid.
Ja siis hakkasin mõtlema enda unistustest. Et kelleks ma tahtsin saada, "kui ma suureks saan".
Jätame lapseea kõrvale ja põhikoolilõpu ka - sest zootehnika huvitas mind paljuski sellepärast, et kodust ühikasse saada. (Aga läksin keskkooli, mille eest olen tänulik oma emale ja lasin kodust ikkagi jalga, mille eest olen tänulik oma toonasele parimale sõbratarile. Nii et vastandlikke asju saab ka - kui õnne on.)
Keskkooli lõpus olin kindel, et töö, mida ma tegema hakkan, on pigem väli- kui sisetöö.
Ja et "ükskõik, mida ma ei teeks, kirjutada tahan ma ikka".
Sellist luksust, et "töö" võib olla lugemise ja kirjutamise sümbioos, ei osanud ma ilmselt unistadagi. No kuulge... Nii head tööd ei saa ju olemas olla.
Ja nii ma elan. Olles vahel lugemisest ja kirjutamisest siiralt tüdinudki. (Inimene ei oska rahul olla, ei oska. Ok, ehkki tihtipeale millegi üle rahulolematu, olen ma südamest õnnelik. Kaua aega oli vastupidi.)
Mulle meeldib olla osade raamatute esimeste lugejate hulgas. Nii nagu mulle meeldis elada homsete uudiste keskel. (Ajalehe "värske uudis" on ju eile kirjutatud.)
Kah omamoodi eraldumine. Eskapism. Põgenemine tulevikku? Kuu aja pärast ilmuvasse raamatusse, nädala pärast ilmuvasse lehte... Selleks ajaks, kui ilmub, on teema oma värskuse ja valu juba kaotanud ja käsil uus...
Olevik on alati olnud mu nõrk koht. Ma lihtsalt ei saa seda "siin ja praegu" tunnet, millest nii kenasti kirjutab Eckhart Tolle ja nii hingestatult räägib Deiv. Ehkki ma ei "muretse mineviku pärast" ega "karda homset", on mul harjumus tihtilugu ajas ees või tagapool olla. No... nagu jalgu jääks olevikule, sellele praegusele hetkele.
(Blogi, muide, aitab seda siin ja praegu asja kohati kenasti fikseerida. Vähemalt tagasivaates, irw.)

Ma arvan, et ma kirjutan praegu üsna segast juttu. Igaks juhuks üle ei loe, las ta jääda.

Et vahepealne päris meelest ära ei läheks, siis mõned märksõnad.
Möödunud neljapäeval käisime Katsiga Tartus. Pidime konverentsile minema, aga segastel asjaoludel (ja seekord polnud meie segased) käisime hoopis vanas Anatoomikumis ja La Dolce Vita restoranis söömas. Kats ütles nii armsalt: "Mul on tunne, et sa tegid seda meelega. Rääkisid konvrentsist ja meelitasid mu sügisest Tartut nautima." Ei teinud meelega... Aga õudselt tore oli - sügisesed lehed ja käsikäes Toomemäel, Baeril ja Kristjan-Jaagul külas jne.
Laupäeval oli Julija sünnipäev, mida ta tähistas Mari rahvusõhtuga Kuku-Klubis. Tõeliselt lahe õhtu oli. Kui välja arvata tõik, et me ilmselt tantsu, õlle ja külma õhu tulemusena kopsaka külmetuse saime.