Palju õnne, Kristofer!!!!

5. oktoobril 2003. aastal sündis meile väikene poiss. Oodatud juba enne siiapoolsusse tulekut. Minu tunne oodates oli vast esmajoones põnevus. Et milline ta on ja kes temast kasvab ja kas meist saavad sõbrad…
Tundub, et on saanud.
Ja see on üks osa paljust, mille üle ma tohutult tänulik olen.

Nimi Kristofer oli meil valmis enne sündi. (Oleks tütarlaps sündinud, oleks Marie nimeks saanud.) Me tahtsime väga raseduse ajal lapse sugu teada saada, aga kui UH aparaadi ees olime, siis UNUSTASIME küsida. Nii tähtis oli teda näha ja kuulda, et temaga on kõik hästi. Ja… noh… valvata, et nina suurest härdusest vesiseks ei tõmbuks.

Me oleme olnud kolm aastat lapsevanemad…
See pole kuigi kerge aeg olnud, eriti algul. Kõige raskem aeg, mis me koos läbi oleme teinud. Poole aasta jooksul kolisime me lõplikult maale, koledasse ja külma barakki, kus me esiotsa ainult ühe nurga hubaseks suutsime muuta, lõime firma ja saime lapse. Täpselt selles järjekorras.
Ja nii palju ümberkorraldusi korraga on äärmiselt ebakomfortne situatsioon. Äärmiselt.

ME OLEME SELLEST LÄBI JA ÜLE TULNUD.
Tulemused uues tähtsusjärjekorras – Kristofer ja firma arenevad, maja areneb.

Üle ja läbi tulek pole olnud õnn ega kangelastegu – et rohmaki! ja korras. See on olnud musttuhat erinevat väikest ebamugavust, mis hea tulemuse nimel vaikselt ära kannatatud sai. Koos väikeste ja suurte rõõmsate hetkedega muidugi, ilma milleta poleks saanudki vastu pidada.

Nüüd on Kristoferi elus üks ajajärk möödas. Imiklikud asjad on läbi. Poiss sööb ja saab söögi ise kätte, teab, kus asub üks või teine eluks vajalik ruumike (kui mänguhoos või emotsioonidetulvas meelest ära ei lähe), mäletab teed VÕÕRSILT TAGASI (kui kuskil seiklemas käime), suudab lemmikuid, põhivajadusi ja baastundeid kolmveerandselgete sõnadega väljendada – viimast kahte vahel ka teiste puhul ära tunda -, eristab lemmikkunstniku pilte (Julija, kes see muu!), ronib nagu väike orav, armastab õhtuti uinuda, raamat pihus. Lugeda ei oska, aga ütleb asjalikult “Loen” ja näeb nii välja nagu loeks tõesti. Kõnnib kilomeetreid ja sõidab autos sadu kilomeetreid ilma raskuste üle kaebamata.

Ta on ISE. Eraldi tahtega.

Seda kõike on rohkem, kui ma kunagi unistada oleksin julgenud.
Areng on nagu kaleidoskoop – iga päev, iga tund midagi uut.

TUULT TIIBADESSE, KOTKAPOEG!
(Emmed püsivad esiotsa pannkoogitaldrikuga pesaveerel ja hoiavad lennukatsetustel silma peal.)