laupäevalõunane

Kui ma ei kirjuta, võib see tähendada, et midagi kirjutamisväärset polegi juhtunud. Aga see on ebatõenäoline, eks ole?
Et lugemisväärset pole, oleks palju loogilisem;).
Aga see võib tähendada ka seda, et mul pole kirjutamiseks aega. Seda võiks isegi uskuda.

Või on mu mõtted nii toored ja rabedad, et ehkki üles kirjutamine võiks olla hea viis neid setitada, ei ole ma valmis neid jagama.
Ja muud asjad, mida ma oleksin valmis jagama, jäävad nende toorete ja rabedate mõtete varju ning seetõttu jagamata.
Pluss... Oma rabedamatel perioodidel olen ma tavapärasest töökam - on ju hea kaitsemehhanism? - ja see tähendab, et ma klõbistan klahve niigi rohkem ja siis tahan ma rohkem raamatuid lugeda, et sõnad minust otsa ei saaks;). Mul nimelt on selline naljakas komme, et kui ma palju kirjutan, siis ma tahan palju lugeda.
Blogi jääb sel juhul natuke nagu tagaplaanile.

*
Jah, ma tahtsin vahepeal kirjutada sellest, et mingil seletamatul moel solvas mind - krt teab miks, kui naist, kui ema, kui töötajat - see laimukampaania laine, mis Repsi suunas lainetas, oli ikka kole küll.

*
Ja vahepeal tahtsin ma kirjutada sellest, et Kristofer õpib uisutamist. Aga ma mõtlesin, et las õpib natuke veel ja siis ma kirjutan sellest.

*
Tegelikult on mul pisut kahju, kui blogi tagaplaanile jääb, sest ma olen blogimisega harjunud ja kõigile sõbralikele sedelikese jätjatele alati hirmus tänulik. Isegi siis, kui ma ei kirjuta siia, käin ma aegajalt piilumas, ega keegi vahepeal mulle midagi kirjutanud ei ole;). Miks peaks, ma saan aru küll - aga ikkagi.
Nii et, vähemalt praegu arvan ma, et püüan oma virtuaalse segasumma-päevaraamatu juurde tagasi pöörduda. Siin olev mina on osa minust, aga see on siiras. (Nagu... teisedki, siin mitte näha olevad osad, tegelikult.)