Viletsast tööandjast heaks mentoriks

Moto: Kui sulle antakse pool sidrunit, siis mine ja tee sellest limonaadi.

Oli mul kunagi üks tööandja, kellega valusalt ja kriipimisi lahku sai mindud. Kunagi ammu olen temast ka kirjutanud... A la et vist suudan andestada.
Ma olin tema pärast nii palju haiget saanud ja ma olin tema peale nii vihane, et üks omafirma argumente oligi - ma tahan olla parem kui tema.

EILE tegin intervjuud daamiga, kes lahkus tema juurest pärast mind. Samade tunnete - ja sama tulemusega.
Ja siis ma mõtlesin... Taevas, kui palju ma seda inimest vandunud olen.
Ja milleks ometi...!

TÄNULIK peaksin ma talle olema. Mitte andestama vaid tänama. Ta andis mulle esmalt piisavalt vabadust, et ma saaksin tiibu sirutada ja end proovile panna. Siis aga muutis mu töötingimused sedavõrd võimatuks, et ma lihtsalt pidin nende laiali löödud tiibadega minema lendama.

Tema need omadused, mille pärast ma olen nutnud, depresseerinud ja kannatanud, said mu edasimineku tee olulisteks valgustajateks.

Ligi neli aastat on möödas, enne kui ma seda tunnistada suutsin.

Kui lihtne on tänada kedagi, kes on toeks ja on hea. Kui raske on tänada kedagi, kes on käitunud täpselt vastupidi.

Kui raske on tänada halba saatust... Aga kui vaba tunde see annab...!

Huvitav, ega kristlik alandlikkusekultus vanas keeles mingit sedalaadi tunnet silmas pole pidanud? Aga alandlikkusega pole sel minu arvates küll mingit pistmist.