Ainult tõusta ja minna

Mõnikord on vaja mitte mõelda sellest, mida PEAB. Teha lihtsalt seda, mida TAHAKS.
Ja alati ei pea see TAHAKS tähendama vanni või voodisse lugema minemist, ehkki minu puhul kipub see päris sageli just seda tähendama.

Tükk aega olin seedinud, et TAHAKS minna Dalí näitusele Soome, WeeGeesse. Ma ei oskagi öelda, miks mulle Dalí nii väga meeldib…
Võib-olla on mul samasugused unenäod nagu tema loomingust peegeldub…?

Aga Vermeer, võiks siinkohal küsida? Kelle maalide pärast ma Leningradi olen hääletanud… Või Goya, kelle maalide eest ma Prados kuidagi tulema ei saanud. Eestiski on selliseid, kelle piltide eest ära ei saa. Lausa hää, et mul vähe raha on – kui ma maale samamoodi kokku jahiks nagu raamatuid ja muusikat, oleks varsti veel suuremat maja tarvis:).

Miks jätab osa kunsti külma ja tühja tunde ja osa tekitab lausa haiget tegeva vaimustuse? Ei tea. Ei ole kunagi teadnud.
Kunagi ammu-ammu olen ma mõelnud lausa kunstiajalugu õppima minna, aga mulle tundus, et ERKI vaim võiks mulle meeldida oluliselt rohkem kui mina talle. No ütleme nii, et kui ma oleks kunstielus tegija, mitte pelgalt imetleja, siis ma oleksin galerist. Mitte kunstnik ega kunstikriitik vaid galeriipidaja. Administraator, müüginaine, sekeldaja…

*
Dalí näitus oli täpselt nii hea, nagu ma lootnud olin. Tekitas selle “ma-ei-usu-et-ma-olengi-siin-selle-kõige-sees” tunde. Irreaalse, maailma natuke kõikuma võtva tunde. Nagu seda on ka armumine. Või adrenaliinitõus.
Tuleb harva ette, aga maitseb suurepäraselt.

Kogu ülejäänud Espoo näitusekeskus oli ka väga hea. Mõtlesin, et kirjutan punkthaaval lahti, et mis ja kus, et siis jääb ilusti meelde.
Aga Stepiloom on selle juba piisava põhjalikkusega kirja pannud, nii et ma lähetan talle ühe sõbraliku tänumõtte ja panen lingi siia.

Ja aitäh, sõbrad, kes te tulite kaasa mõttega, et - lähme.